Albaanlased arendaks meelsasti turismi ja meelitaks sellega raha riiki, kuid esialgu on sellel heal mõttel tõsine miinus — riigi teed on kitsad, käänulised ning tiht nii kehvas seisus, et neil liikumine võtab hirmsasti aega.

Aega aga turistil ju pole. Tahaks kiiresti kaugele jõuda ja võimalikult palju pilte teha.

Kehvade teede pärast näitavad albaanlased näpuga diktaator Enver Hoxha (1908–1985) suunas, kes lasi nimme teha kitsad ja kurvilised teed. Noh, et kui imperialistid maale tungivad, siis oleks neil seal võimalikult raske liikuda.

Nüüd on selline teedevõrk teinud albaanlastest tugevate närvidega imehead autojuhid, kes suudavad suuri masinaid imeväel manööverdada läbi kitsaste nurkade kohtades, kus eestlased seda isegi ei üritaks.

Teler nagu imeasi

Ent veel kommunismist. Sel ajal oli karmilt keelatud igasugune usk. Kui laps oskas koolis küsimise peale teha ristimärki, siis tähendas seetervele perele karmi karistust.

Praegu on albaanlased usu suhtes eestlastega võrreldes umbes sama leiged. Kui eestlased on usuleiguselt Euroopas esikohal, siis albaanlastele kuulub ses pingereas 14. koht. Ametlikult on suurem osa rahvast moslemid, kuid reegleid ei järgita ning tegelikult elab igaüks nii nagu ise tahab.

Samuti hoiti albaanlastest pikalt eemal televisioon, et nad sealt midagi ebavajalikku ei kuuleks. Kui see seitsmekümnendate algul lubati, läks nagu kardetud ning inimesed hakkasidki innukalt teiste maade kanaleid ahmima. Praegu vaadatakse meelsasti kõiksugu viktoriine, rahamänge ja tantsusaateid.

Kes siis nii palju joob?

Väga karmide karistuste ähvardusel olid keelatud ka narkootikumid ning piiratud alkoholimüük. Rakit armastavad albaanlased panid kodudesse üles väiksed keedukojad ja tegid oma puskari ikkagi valmis.

Siiski tarbivad albaanlased alkoholi eestlastest tunduvalt vähem. Pidudel on rõhk suhtlemisel ja sellised kogused nagu eestlased ära joovad, tunduvad albaanlastele päris veidrad. Nagu ka see, et eestlased ei tunne oma sugulasi ja kõiki neid pidudele ja pulmadesse kokku ei kutsu.

Prügist ka

Veel ühe huvitava asjana oli kommunismi ajal keelatud prügi maha viskamine ning sel ajal oli maa puhas. Kahjuks on albaanlased hakanud nüüd kaotatud aega tagasi tegema ning mõnedki kohad on prügi alla lausa mattunud.

Et inimeste vaba aega sisustada, pandi kommunismi ajal tööle rahvamajad ja taidluskollektiivid. Rahvamuusika on praegugi populaarne, kuid isetegevuslased on oma pillid kokku pannud.

Ühe pärandina möödunud ajast on Albaanias umbes 750 000 betoonpunkrit. Neile on praegu üsna raske rakendust leida, kuid on pakutud, et seal võiks arendada ökoturismi. Punkritest paistab maa peal vaid väike seenekujuline betoonmüts, kuid sees on küllalt ruumi, et lahedalt majutada terve pere. Mereäärsetes punkrites on ka kena väljavaade läbi laskeava otse sinisele veele.

Veelkord albaanlastest

Ehk on ka see diktatuuri võimust pääsemise eufooria, aga albaanlased seadusekuulekusega ei hiilga. Õigupoolest lähevad nad nii kaugele, et tihtilugu tuleb võimudel lihtsalt järele anda. Näiteks on kerkinud palju ebaseaduslikke hooneid. Kui neid taheti maha kiskuda, puhkes selline kisa, et valitsus lõi lihtsalt käega ja jättis asjad nii nagu nad on.

Albaanlased tahaksid väga pääseda Euroopa Liitu. Nad mõtlevad ja arutavad, mida kõike nad toetustega peale hakkaks ja kuhu raha kulutaks. Sellele, et ise midagi vastu peaks andma, nad praegu ei mõtle.

“Albaanlased ei ole sellised nagu eestlased. Nad otsivad viise, kuidas pääseda maksudest ning hoiavad sissetulekud enda teada. Kui vaja, siis mõtlevad selleks välja kõiksugu skeeme,” ütleb aasta aega Eestis elanud Põhja-Albaaniast pärit noormees.

Oma sõnade tõestuseks toob ta liikluse. Kui Eestis liigeldakse tema arvates lausa ülikorralikult, siis Albaanias ei vaevuta fooregi vaatama. “Igaüks sõidab siis, kui tahab, nii nagu tahab. Jalakäijad kõnnivad nii nagu saavad, liikluses valitseb Eestiga võrreldes kaos,” kirjeldab albaanlane.
“Eestis te maksate punktuaalselt makse ja olete igatpidi seaduskuulekad, albaanlased on hoopis teistlaadi rahvas!”

Suhted naabritega

Kui Eestis räägivad inimesed teise võõrkeelena kas vene või inglise keelt, siis albaanlastele on teiseks keeleks itaalia keel. Vaadatakse palju Itaalia televisiooni ja keel jääb külge nii nagu omal ajal Põhja-Eestis soome keel teleri abil selgeks saadi.

Albaanias elab umbes kolm miljonit inimest, kokku arvatakse albaania keele rääkijaid olevat ligi kaheksa miljonit. Paljud neist elavad naaberriikides. Naabritega üleliia sooje suhteid Albaanial pole — neid on püütud vallutada igast kandist.

Üleüldse võiks Albaania olla albaanlaste meelest kaks korda suurem. Näiteks Kosovost võiks suurem osa kuuluda praegusele Albaaniale — nii arvavad paljud albaanlased ega pea mõtet nn Suur-Albaaniast sugugi utoopiliseks ning loodavad, et nii läheb juba aasta pärast.

-------

Asju, mis kommunismi ajal Albaanias keelati:

- teler tuli 1971, enne polnud see ette nähtud
- igal inimesel peab olema võimalus varjuda betoonpunkrisse
- karmilt oli keelatud naiste peksmine
- keelati usk, samuti veritasu, mis põhjustas palju pahameelt
- rangelt keelati prahi maha viskamine