Sinine, sinisem, kõige sinisem
Esiteks pööras laev nina Paxose saare ühest koopasuust sisse, siis teisest. Imeilus muidugi. Fotokad plõgisesid nagu oleks ametis mõni väljaõppinud stenografist.
Teiseks pakuti Antipaxose saare lähedal sinises meres ujumise võimalust. Eks seda sinist oli Korful juba nähtud ka, aga see lahesopp oli ikka tõeliselt sinine. Vägagi kutsuvalt.
Laev pööras oma ahtri ranniku suunas, meie pöörasime oma ahtrid viisakas suunas. Selleks, et ujumisriided selga vahetada, aga mitte pakkuda kaasreisijaile ebameeldivaid vaatepilte.
Merre mindi erinevalt. Kõrge hüppega, redelilt ronides, päästevestidega.
Lõppkokkuvõttes polnud vaja päästa kedagi. Poole tunniga olid soovijad end meresoolaseks teinud ning ülejäänud neid suplemas näinud. Pealegi polnud kedagi vaja mööda randa taga otsida.
Järgnes Paxose saar eks täpsemalt tema pealinn Gaios. Jällegi suurepärane turistilõks. Tuled laevalt maha, juba ootab sind esimene restoran. Seejärel pood. Siis tavern. Pood. Lühike jupp kivist supelranda. Pood. Kiosk. Suveniirid. Ja kogu aeg lummav merevaade, kaatrid. Mahe tuuleõhk. Sügisest mitte lõhnagi. Lilled õitsevad. Sinine taevas.
Siis veel sinisem taevas. Päris sinine. „Prõmm!“ põrutas äike otse pealinna kohal. See oli märguanne võidujooksuks laevale. Ehkki ametliku vileni jäi veel kolmveerand tundi, liduti, kalpsati, liibati laeva suunas. Saladus lihtne: kui muidu on lõbulaeva hinnatuim paik päikesetekk, siis nüüd oli seda varjualune. Märgi turiste mahtus sinna üha ja üha.
„Nägite nii päikest kui ka äikest!“ tõdes Germalo giid. Nägime tõesti.
Albumivaatesse, kust saab vaadata kõiki 2. reisigrupi pilte, saad SIIT.
