Sitsiilia ootab Maalehe lugejaid

 (2)
Sitsiilia ootab Maalehe lugejaid
Etna nõlval on sadu majapidamisi, mille omanikud ei kavatsegi viljakalt alalt kusagile kolida.

Kaunis maa ja kaunid inimesed võtavad külalisi vastu päikeselise külalislahkuse ning sõbralikkusega.

Suurim Vahemere saar Sitsiilia on läbi aastatuhandete olnud Euroopa ja Aafrika tsivilisatsioonide kohtumispaik.

Siinne sulam kristallpuhtast kalarikkast soolasest merest, suursugustest lubjakivikaljudest, vulkaanidest, lõõskavast päikesest ning rohelusse uppuvatest tsitruseaedadest on teinud selle maalapi ligimeelitavaks paljude vallutajate jaoks, alates pikkadest ja punapäistest normannidest ning lõpetades sõstrasilmsete ja särtsakate araablastega.

Nende vallutuste jälgi on kohalike elanike välimuses kerge märgata, sest sitsiillaste soontes voolab nii kreeklaste, foiniiklaste, roomlaste, bütsantslaste, normannide kui ka araablaste verd. See asjaolu teeb sitsiillastest väga kauni, targa, temperamentse, avatud ja sõbraliku rahva.

Nagu igal pikka aega võõra ikke all elanud rahval, nii on ka sitsiillastel piisavalt jonnakust, kavalust ja kriitikameelt ridade vahelt tõde lugeda.

Normannide kuninglik linnake

Iga vallutaja on maha jätnud osakese oma elamise kunstist ja arhitektuurist. Seetõttu seisavad siin kõrvuti Vana-Kreeka mälestised, normannide paleed, hispaanlaste ehitatud katedraalid ja tänapäevane itaalia arhitektuur.

Saare pealinn - Tallinna suurune Palermo - asub Türreeni mere kaldal, laskudes alla Pellegrino mäe nõlvalt Conca d'Oro ehk Kuldse Rannakarbi oru suunas. Juba kohanimi annab tunnistust paiga looduslikust kaunidusest, lisanduvad mälestised - võimas keskaegne kuningapalee, Palermo kaitsepühakule Santa Rosaliale pühendatud toomkirik ning linna süda - Nelja Nurga väljak.

Vaid mõni kilomeeter Palermost väljas, üleval Caputu ehk Pealae mäel asub tõeline Vahemere arhitektuuripärl - Monreale linnake. Koha nimi tähendab kuninglikku mäge ning paik on igati oma nimetust väärt. Siin on ehedal kujul säilinud XII sajandi alguses ehitatud benediktiini klooster ning toomkirik.

Vanade kreeklaste jäljed

Sitsiilia sisemaalt ja rannikult leiab ohtrasti väikelinnu ja külasid, mis on hästi talletanud rahvatraditsioone. Rannakülades avanev vaatepilt on muutumatuna püsinud juba aastatuhandeid - kalurid väljuvad varahommikul koos päikesetõusuga võrke täis paatidega merele ning tulevad sealt mõne tunni möödudes tagasi, paadid lastist lookas, ning kauplevad mereandidega sadamaäärsel turuplatsil.

Vana-Kreeka mälestisi kohtab saarel pea igal sammul, kusjuures tegu ei ole üksikute sambajuppidega, vaid täismõõdus templite ja teatritega. Võimsamad varemekompleksid asuvad Agrigentos, Sü-
rakuusas, Taorminas ja Selinuntes.

Pea 3400 meetrit üle merepinna kõrguv Etna on üks aktiivsemaid ja kuulsamaid vulkaane kogu Euroopas. Läbi ajaloo on tema hukutav ilu neelanud tuhandeid elusid, kuid üldjuhul näib ta ohtlikum kui tegelikult on.

Seetõttu leiab Etna tõusult eest sadu majapidamisi, mille omanikud, vaatamata vulkaani aktiivsusele, ei kavatse siit ära kolida. Vulkaaniline pinnas teeb maa eriti viljakaks ning seetõttu on tingimused väga soodsad põllupidamiseks. Etna on olnud aktiivne viimase saja aasta jooksul vähemalt iga kümne aasta tagant ja selle mäe vorm muutub pidevalt.

Sõltuvalt ilmastikuoludest ja vulkaani seisukorrast saab tõusta kuni kolme kilomeetri kõrgusele, kuid seda kohaliku mägigiidi juhendamisel, heade matkajalatsitega, kruusasel nõlval ettevaatlikult liikudes ning soojalt riietatuna, sest kraatri serva lähistel puhub vinge tuul.

Enne teeleminekut kulub marjaks ära väike reispass - pitsitäis kohalikku napsi Fuoco d'Etnat, mis tõlkes tähendab etna tuld ning jätab kurku tõeliselt tulise juti.

Kui ilmastikuolud ei soosi tõusu köisraudteega pea kolme kilomeetri kõrgusele, saab põrgukatla elamuse ka madalamal, pisut üle kahe kilomeetri kõrgusel paiknevatest fumaroolidest ehk popsuvatest ja tossu välja ajavatest aukudest. Kui vulkaan on parasjagu aktiivne, saab näha ka ehedaid hõõguvaid laavajõgesid, mis mööda mäekülge alla nirisevad.

Sitsiillased armastavad söömaaegu

Toidu valmistamise osas on sitsiillased tõelised meistrid ja ka siin annab tunda tõsiasi, et Sitsiiliast on väga palju kultuure läbi käinud.

Nii pakutaksegi kõrvuti hispaania köögist tuntud võrratuid sealiharoogasid, Põhja-Aafrikast pärit kuskusi, araabiapärast sorbetti ning muidugi sadu kala- ja mereandide roogasid.

Suure au sees on köögiviljad - oad, tomatid, sibulad, baklažaanid, artitšokid ning mitmed kapsasordid. Juurvilju süüakse toorelt, hautatakse, täidetakse liha või kalaga ja küpsetatakse.

Kohalikud maiusroad on tõeliseks õudusunenäoks kaalujälgijatele, sest siin kehtib reegel - mida magusam ja rasvasem, seda parem. Põhilised kohalike kookide koostisosad on mesi ja mandlid. Üks tuntumaid siinseid desserte on cassata siciliana, mis koosneb mandlimassist, sukaadist, kohupiimasarnasest ricottast ja maitseainetest.

Paljud Sitsiilia veinid on kanged, magusad ja kohvi kõrvale sobilikud. Need kannavad nimetust liköörveinid, tuntuim kohalik veinipiirkond on Marsala.

Kui sitsiillased juba sööma asuvad, teevad nad seda ülima põhjalikkusega. Lõuna- ja õhtusöögid kestavad tavaliselt vähemalt paar tundi, millele järgneb sama pikk puhkus. Kui juhtute mõnd kohalikku elanikku päeval kella ühe ja nelja vahel mõne ametiasja pärast tülitama, siis vaadatakse teid kui kodanikku teiselt planeedilt, kes on kultuurrahva sekka ära eksinud ega tunne raasugi kombeid.

Kehakeele virtuoosid

Sitsiillaste võõrkeeleoskus on üsna kasin. Paljud neist ei räägi korralikult isegi itaalia riigikeelt, kuivõrd toskaana murdel põhinev kirjakeel erineb sitsiilia dialektist nagu öö ja päev. See aga ei tähenda, et nendega suhelda ei saaks. Nad on suurepärased žestide ja miimika asjatundjad. Kui kehakeel appi võtta, saab sitsiillastega keerulisemadki jutud ära räägitud.

Maffia ei ohusta turisti

Sitsiiliast ei saa kirjutada, ilma et ei teeks juttu maffiast. Just nimelt see nähtus on saarekese maailmakuulsaks, õigemini kurikuulsaks teinud.

Kui sitsiillastega maffiast rääkida, muutuvad nad hoobilt kinniseks, kidakeelseks ja umbusklikuks.

See on osake ellujäämisinstinktist, mis on sajanditepikkuse maffia ülemvõimu ajal välja kujunenud. Nad teavad väga hästi, et liiga palju näha ja teada pole kasulik, veel vähem rääkida.

Kuid saart külastavat turisti ja tema heaolu maffia üldjuhul ei puuduta. Kui vaid välja arvata asjaolu, et osa Sitsiiliasse jäetud rahast läheb maffia taskusse, sest enamik saare ettevõtteid maksab "katust".

Tänavakuritegevuse poolest pole Sitsiilia ohtlikum ega ka mitte turvalisem kui mis tahes Vahemere-äärne kuurortpaik. Ja päris kindlasti on keskmine sitsiillane - päikeseline, sõbralik ja külalislahke - niisama vähe kuritegelik kui keskmine eestlane.