Üle saja aasta tagasi asus rootslane Axel Munthe rajama Anacapri kõrgele kaljule villat, mille loomisest kirjutas hiljem „San Michele raamatu“. Teos muutus hoobilt bestselleriks ning tegi Munthe enda üleöö kuulsaks kogu maailmas.

Munthe armastas lihtsaid inimesi, ravis meelsasti arstina neid, kellest teised eemale hoidsid ning jõukamatelt klientidelt teenitud raha panustas Capril majja, mis ehitati üles ilma ühegi arhitekti abita, vaid Munthe sisemist visiooni järgides.

On täiesti temale iseloomulik, et nüüd on ehitis justkui kõigi oma ning tuhanded ja tuhanded inimesed tulevad imetlema tema tehtut, jalutavad varjuliste sammaste all ja naudivad villa hubasust.
Kuidas üks mees midagi sellist küll tegi? Kuidas ometi tuli talle pähe, et kaljuserval hakkab kord merele vaatama iidne sfinks ning see tuligi saladuslikul kombel tema juurde?

Uhke sfinks ei poeta ise selle kohta sõnagi. Ta on vait kui sukk, vaatab uhkelt merele ega paljasta saladust. Aga nii ongi hea. Ühel õndsal hetkel on sfinksi juures õnnis vaikus, ükski kaamera ei plõksu ega jalg sahise. Üks tsikaad annab soolokontserdi ja pehme tuul teeb pai. Suurepärane hetk, mil mõnes minutis on kogu Capri essentsina koos. 

Munthe oli kindel, et tema sfinksi juurest on Caprile parim vaade ja kes on siit alla lahele vaadanud, ei vaidle selle vastu. Saja aastaga on muidugi mõndagi muutunud: kanad ei sibli maast välja Augustuse aegseid münte ega jää labida alla niikergesti ka muistseid lauanõude tükke, mis jäänud siia juba Tiberiuse ajast. 

Vanad naised ei roni enam mäest üles, pea kohal korvid apelsinidega ja neiud, kes kord verandal tarantellat tantsisid, puhkavad ammu kalmistul. Ent midagi sellest on ikka veel San Michele villa seinte vahel, vaade lahele on sama ning inimesed tunnevad end siin nagu väiksel teraapiaseansil.
Axel Munthe oli eriline mees ja eriline atmosfäär on tänini ka tema koduks olnud villal. Ehk on üks tema saladusi erilisel suhtumisel rahasse?

„San Michele raamatus“ õhutab ta andma neile, kes aitavad selle rahaga omakorda teisi, tehes seda omakasupüüdmatult ja jõudes nendeni, keda keegi teine ei aita.

„Sa ei saa kunagi oma raha paremini kasutada,“ kirjutab ta. „Mida sa enda tarvis hoiad, selle sa kaotad; mille sa aga ära annad, selle hoiad sa endale. Pealegi pole sul mingit õigust seda raha endale pidada, see pole sinu raha, raha ei kuulu ühelegi inimesele siin maakeral. Raha kuulub kuradile, kes istub päevad ja ööd oma kullakottide taga ja sahkerdab inimeste hingedega. Hoidu liiga kaua kobamast seda kuldraha, mida ta sinu kätte pistab, muidu põletab see neetud metall sinu sõrmed, tungib sinu verre, pimestab sinu silmad, mürgistab sinu mõtted ja kalestab sinu südame; katsu tast lahti saada nii ruttu, kui võid. Hoia endale oma vaskmündid, kui sa just tahad, kuid pane oma kuldraha „väikeste õdede“ korjanduskarpidesse või viska ta tänavarentslisse; see on ta õige koht. Mis kasu sest on, et sa raha kokku kuhjad? See võetakse sinult igal juhul varsti. Surmal on sinu rahakapi teine võti.“