Tohoh! Miks meid kohe siia ei toodud?!
Kui seni olime trüginud tänavatel teistega võidu, siis edaspidi oli ruumi juba piisavalt. Sorrentost Apuuliasse (asub kaardil vaadates umbes Itaalia saapakontsa alguses) ei lähe edasi nii palju turiste nagu on neid Vesuuvil, Pompeis või Naapolis. Mis aga eriti hea – kruiisilaevadelt ekskursioonile tulnud bussitäied puuduvad hoopis.
Esimese üllatusena viis teekond Matera koobaslinna, mis oma lummavate vaadete ja atmosfääriga võitis grupi südamed (loe lähemalt SIIT).
Järgmisel päeval jõudsid grupid külastada rohkem külade mõõtu väikelinnu, mis on turismiteedelt kõrval, kuid niisama kulgemiseks suurepärased paigad.
Linnad on heledast kivimist, ka tänavad on nendega sillutatud ning väga puhtad. Vanades linnasüdametes on hubaseid kohvikuid, kus pakutakse värsket pastat, kuid ka rupskitest tehtud traditsioonilisi roogi. Näiteks tellisid mitmed reisilised endale lambamaost tehtud ahjuroa, mis meenutas mingil moel seakõrva ja neile, kes julgesid seda proovida, tundus ka täiesti söödav.
Valgusküllased, puhtad, sagina ja tunglemiseta väikelinnad tegid tuju heaks, pühkisid reisiväsimuse ja panid poolnaljaga küsima: „Miks meid kohe siia ei toodud?“
Võrreldes Napoli, Capri ja Sorrentoga on Apuulia maakond vaike ja mõnus. Seal on mitmeid vaatamisväärsusi, aga eeskätt seda, mida eestlane alati ihaldab – ruumi ennast sirutada nii, et samal ajal kellelegi vastu ei puutuks.
