Valged külad ja linnad
Reisil ei läbi me korraga liiga pikki vahemaid, ka mägede vahel sõites ei teki maailmalõpu tunnet nagu Norras. Ehk seepärast, et alailma toimetab bussiakna taga keegi, näiteks otsivad mäenõlvadel mustad sead oma lemmikuid - tammetõrusid. Silmapiiril terendavad aga turvalised valged laigud, mis annavad aimu inimasumist.
Justkui vahukooremütsid
Sõidame ringi Cádizi ja Málaga provintsi põhjaosas, Sierra de Grazamela looduspargi alal. Siin on need valged laigud äkitselt tõusnud kõrgetele mäeküngastele, moodustades suuri külasid ja väikesi linnu, mida kutsutakse ühise nimega - pueblos blancos.
Neil iludustel oli taeva poole pürgimiseks ühine põhjus - et kõrgelt näeb kaugemale, siis oli see hea röövlite rüüsteretkedest hoidumiseks. Ajapikku, umbes XVIII-XIX sajandil, muutusid igavlevad röövlidki kavalamaks ning rajasid mäejalamitele oma valged külad. Nii nagu nelja kitsetalle muinasjutus, kus kuri hunt käpa jahuga valgeks tegi, et end kitseemana esitleda. Kas need pealtnäha taltsad röövlid ka oma hingelt ja käitumiselt kannapöörde tegid - ajalugu vaikib.
Valgeteks nimetatakse neid asumeid aga seepärast, et siinsed majad on lubjatud lumivalgeks. Katuseid katavad punased või pruunid kivid, aknaraamid on enamasti kollased.
Muidugi oleks ilus uskuda, et kogu värvivalik on tehtud selleks, et tänapäeva turistid - näiteks Eestist - oleksid lummatud maalilisest pildist, mida valged majakesed rohelise looduse taustal pakuvad. Tegelikult olid majaehitajad palju praktilisemad. Lubi on siinmaal üsna kättesaadav materjal, pealegi peletab parasiite. Samuti peegeldab valge päikesevalgust ehk kuuma tagasi.
Kirik ja kitsad tänavad
Neil linnakestel on veel üks ühine tunnus - tingimata asub siin väike katoliku kirik. Mööda imekitsaid tänavaid liikudes tekib turistil paratamatult küsimus: kus on inimesed? Vastust võib vaid aimata. Esimeste korruste aknad on trellitatud ja kaetud, ülemistel on ribakardinad irvakil. Nõnda poolpimedas, aga see-eest talutavas temperatuuris sealne elu kulgeb. Konditsioneeri ei raatsi praktiline hispaanlane ju palju kasutada.
Ent teisalt - on argipäev ja hispaanlastelgi oma leib (sai) teenida. Siinmail sellist kommet ei ole, et linnavurle elab-töötab linnas, maainimene rügab oma talus maal. Elatakse suurtes külades ja linnades. Oliivisalud, põllumaad päevalillede ning nisuga, viinamarja- ja korgitammede istandused, puuviljaaiad - nende juurde saab ju mäest alla sõita, vajalikud toimetused ära teha.
Kitsaid tänavaid pidi liikudes saame me kohalikest siiski üsna üllataval moel kuulda ja neid näha. On pea võimatu uskuda, et nii kitsukesel tänaval sõidetakse ka autoga! Või kaherattalise põristajaga. Kuid nad aina tulevad ning meie rühma esimestel minejatel kujuneb välja ülesanne hoiatada rühma kohalike koerte poetatud "maamiinide" eest, tagumiste hüüdeks jääb aga: "Auto, auto!"
Ja veel. Ühes väikeses tänavakohvikus pruukosti võttes tabas meie väikest seltskonda arve esitamisel tõeline üllatus - nelja veinipokaali oleks nagu mahtunud peremehe terve veinikeldri varu. Mis parata, küllap on need mäejalami röövlid tänaseks ka juba kõrgematesse linnadesse kolinud. Ajaloo kulgu oma nahal kogeda - see on ju turistile sulaselge rõõm!
