Finaal toimub Itaalia veinipeo raames 9. juunil Haapsalu kuursaalis algusega kell 13. Žüriisse kuuluvad Eesti nimekaimad veinitundjad, kokku tuleb ka rahvažürii.



Äramärgitud veinid

- J.A.T Wein (tume viinamari), Jaan A. Tätte

- Viinamarjavein (tume viinamari, aroonia), Katrin Ratt

- Bitter Don Pedros (kreek), Peep Sõmer

- Uuesauna Mõru (õun, pihlakas), Tiidu ja Malle Ringmäe

Koduveinikonkursi finalistid

- Kuldne Vari (valge kuiv), Marius Mets

- Hõbe Õun (valge poolkuiv), Marius Mets

- Rangsei (roosa), Marius Mets

- Wolf Creek (valge kuiv), Magnus Leping

- Kingu Kuiv (valge kuiv), Kai Koord

- Punase- ja mustasõstra (punane kuiv), Viljar Kiirats

- Arooniavein (punane kuiv), Viljar Kiirats

- Mustika ja punasesõstra (punane kuiv), Viljar Kiirats

- Karala Kange (dessert), Lea Ait

- Kanarbiku Unelm (dessert), Meelis Kask

- Sumin (valge poolkuiv), Meelis Kask

- Kõu (dessert), Ene Veski, Heiki Anni

- Tooma Sweet (dessert), Ille Talts

- Tikrivein (valge poolkuiv), Kairi Rannak

- Magus Suudlus (punane poolkuiv), Maie Lepik

- Mustasõstravein (punane poolkuiv), Heinrich Kuldsepp

- Kirss (punane poolkuiv), Katrin Ratt

- Vaarikas (roosa), Katrin Ratt

- Õuna-aroonia (roosa), Olustvere TMK, juhendaja Eda Raev

Allikas: OÜ Veinivilla



Kai Koord tegi veini talu auks

“Algaja õnn,” naerab oma koduveiniga Kingu Kuiv finaali pääsu Kai Koord Tartumaalt Mäksa vallast Kaarlimõisa külast.

Valge kuiva õunaveini Kingu Kuiv on ta nimetanud esivanemate Kingu talu järgi, kus elab viiendat aastat.

Hobi veine teha sai alguse alles kolme aasta eest. Pärmi ega midagi muud ta ei kasuta, kuid veinid lähevad hästi käima.

“25 liitri mahla peale panin vaid ühe kilo suhkrut, aga mu õunad – peamiselt ‘Sügisjoonikud’ – olid väga magusad,” kirjeldab Koord finaali pääsenud veini tegemist.

Pärast kääritamist valab ta veinid kolmeliitristesse purkidesse, kus see enne pudelitesse villimist selgineb seistes mõne aja.

Tartus ametnikuna töötav Koord otsustas konkursil osaleda seepärast, et saada tagasisidet asjatundjatelt.



Jaan A. Tätte viinamarjavein

Muugal elav Jaan A. Tätte on äramärgitud meister tumedatest viinamarjadest valmistatud veiniga J.A.T. Wein. “Näitleja Jaan Tätte ei kuulu meie Põlvamaalt pärit suguvõssa,” teatab ta sissejuhatuseks.

Esimene veinitegu oli tal 2009. aastal, nüüd tahtis mees proovida, kuidas tuleb välja viinamarjavein. Joogi valmistas ta oma kasvuhoones kasvanud viinamarjadest.

Puhastatud marjad purustati mikseriga ja laagerdati kolm päeva lahtises nõus, kuhu oli lisatud vett ja suhkrut. Mahl kurnati ja kääritati kinnises anumas poolteist kuud.

“Kasutasin Soome viinamarjaveini pärmikomplekti, samuti lisasin peoga rosinaid ja tammelaaste ning loomulikult ka retseptipaki lisaaineid,” selgitab Tätte.

Toote villis ta laagerduma 25-l klaaspudelisse ning umbes kahe ja poole kuu pärast juba pudeleisse.

Jaan A. Tätte töötab praegu projektiinsenerina.



Ene Veski ja Heiki Anni ühisjook

“Meie teeme veini vanamoeliselt,” räägivad Tartu lähedal Tõrvandis elavad Ene Veski ja Heiki Anni.

Vanamoeline tähendab seda, et nad ei kasuta veinipärmi, toitesoolasid, selitajaid ega käärimise peatajaid.

“Finaali jõudnud Kõu on õuna ja jõhvika dessert, naturaalne, 14 volti,” nimetab Anni kõige tähtsama. Et vein suhteliselt kange sai, siis sellest see nimigi.

Kõu panid nad käima 2008. aastal ja pudelitesse villisid 2010. Õunad on pärit nende endi aiast, ka jõhvikaid käisid nad ise Peipsi lähedal soos korjamas.

Dessertveini saamiseks lasksid nad sel hästi pikalt käia, kurnasid palju kordi sadet ja lisasid suhkrut. “Mida kauem käib, seda läbipaistvamaks lõpuks saab,” märgib Anni.

“Meil ei ole usku, et valmimist kiirendades ja selleks mingeid aineid kasutades lõpptulemus nii hea saaks,” räägivad nad oma põhi­mõttest.

Ene Veski töötab Tõrvandis toitlustusasutuse kokk-juhatajana, abikaasa Heiki Anni aga on autofirmas Lõuna-Eesti müügijuht.

Veinitegemine on neile hobiks olnud juba pikki aastaid.



Katrin Ratt on kogenud veinimeister

Tallinlanna Katrin Rati asjatundlik veinitegu viis finaali punase poolkuiva, roosa ja viinamarjaveini, viimasega jõudis ta äramärgitute hulka.

Punase poolkuiva mustasõstraveini valmistamiseks kasutas Ratt koduaia musti ja punaseid sõstraid, Roosa Vaarikas oli tembitud lisaks vaarikale ka maasika ja musta sõstraga. Viinamarjavein oli kääritatud tumedast viinamarjast, kuhu lisati arooniat.

“Viinamari on pärit vanemate kasvuhoonest Aegviidust, sealt on pärit ka vaarikad ja maasikad. Mustikaid korjasin ise, arooniaid olen saanud tuttavatelt,” loetleb Ratt. Oma koduaiast on ta saanud musti ja punaseid sõstraid, kirsse ja rabar­bereid.

Tehnoloogiat on Ratt tudeerinud Tiina Kuuleri veiniraamatust, samuti otsinud infot internetist. Kuna veinitegu on Rati peres nii suureks paisunud, on perenaine oma kodumaja keldrisse rajanud eraldi riiuli.



Olustvere õpilaste veinitegu

“Finaali jõudmine näitab õpilastele, et koolis õpetatavast on kasu olnud,” rõõmustab Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli jookide tehnoloogia eriala õpetaja Eda Raev, kes juhendas finaali jõudnud õuna-arooniaveini valmistamist.

Ühise veiniteo juures osalesid teise ja kolmanda kursuse õpilased, see kuulub ka nende õppe­kavasse. Nad võtsid kolm osa värs-
kelt pressitud õunamahla ja ühe osa arooniamahla, millele lisasid ühe osa suhkrut, pärmi toitesoola ja ensüümi ning veinipärmi.

Kuu aega kääritanud, panid nad veel teise osa suhkrut ja pisut vett, milles lahustasid suhkru. Seejärel jätsid nad kraami veel kuuks ajaks käärima, misjärel eemaldasid selle sademelt ja panid käärimise lõpetamiseks juurde veiniväävlit.

Mõne päeva seisnud märjukesele lisasid nad selitusained ja jätsid veini kuuks-paariks selginema. Siis eemaldasid uuesti veini sademelt ja filtreerimise järel villisid pudelitesse.



Tiidu Ringmäe ja Uuesauna Mõru

Eriliselt hõrk maitse tõstis Hageri meistri Tiidu Ringmäe 1988. aastal tehtud õuna-pihlakaveini Uuesauna Mõru äramärgitute sekka.

Konkursile saatis vanima veini Malle Ringmäe Raplamaalt Hageri alevikust, sest tema abikaasa Tiidu on juba ammu manala teel.

“Abikaasal oli lahtine käsi kõigeks, ka veinitegemiseks,” räägib Malle. “Pihlakas sai metsast toodud, meil ju kolm last, need olid kõvad marjakorjajad.” Perenaise sõnul ei kasutanud nad pihlaka-õunaveini tegmiseks pärmi, samas suhkrut lisati kolmel korral.

“Alguses võib veininõu olla soojas toas, mõne aja pärast, kui
käärimistemperatuur tõuseb kõrgeks, tuleb nõu viia jahedasse keldrisse,” soovitab Ringmäe. Kui käärimine jääb vaiksemaks, võib nõu jälle tuppa tagasi tuua.

“Lõpuks villisime pudelisse ja panime parafiini peale, sel ajal pandi pudelid kinni ka plastiliiniga.” Ka tuleb pihlakaveini tihti ümber valada, et sadet ei jääks.

Praegu pensionipõlve pidav Malle Ringmäe oli lasteaiakasvataja, tema abikaasa Tiidu Ringmäe oli omal ajal sovhoosis osakonnajuhataja.



Lea Ait valmistas Karala Kange

“Veinipärmiga tegin esimest korda,” räägib Lea Ait Kuressaarest.

Mõte aroonia, õuna ja ebaküdooniaga veini teha tekkis tal siis, kui sõbranna kutsus hilissügisel viimaseid arooniaid korjama.

Karala Kange valmis väga lihtsalt. Arooniaid koos sidrunhappega hoidis Ait üle öö kuumas vees, et mahl rohkem välja tuleks, siis kallas veininõusse, lisas õuna ja ebaküdoonia ning pani käärima.

Naine luges täpselt juhendeid, millal mida lisada ja millal panna pudelisse. “Enamiku pudeleid kinkisin jõuluks sõpradele ja pereliikmetele,” ütleb Ait, kes osales konkursil esimest korda, sedagi sõbranna soovitusel.

Ait oli Kuressaares esimene naistaksojuht ja staaži on tal nüüdseks juba 17 aastat, üle kahe aasta on ta töötanud ka taksojuhina Helsingis.

“Kuna siirupid olid juba tehtud, soovitas sõbranna veini teha,” ütleb Lea Ait, kes osales konkursil esimest korda.



Marius Mets pakub eri rüüpeid

“Kindlasti motiveeris mulluse konkursi teine koht mind edasi tegutsema,” räägib Marius Mets, kelle tänavune kaubamärk on Veduri Veinimõis.

Finaali jõudis kolm Metsa veini: valge kuiv õunavein Kuldne Vari ja valge poolkuiv Hõbe Õun, – mõlemale on lisatud mustasõstralehti, ning roosa Rangsei, mis koosneb õunamahlast ja mustast sõstrast.

Tänavu tegi Tallinnas elav Mets rohkem neid sorte, mis eelmisel hooajal tema sõpradele-tuttavatele enam maitsesid. Samuti katsetas ta uute toormaterjalide ja kombinatsioonidega.

“Ostsin käsiheebel-korkija, samuti tahan soetada filtersüsteemid, millega saab veini selgemaks,” räägib Mets. Ta rõhutab, et õunamahla tuleb kindlasti lisandiga segada. Kes tahab kuivemaid veine, kasutagu suveõunu.

Mets teenib igapäevast leiba Elisa Eesti ASi osakonna­juhatajana.



Ille Talts ja Tooma Sweet

2005. aastal valminud dessertveini Tooma Sweet esitleb Tooma talu peretütar Ille Talts Järvamaalt.

“Mina tegin veini küll esimest korda, aga meil oli suurem meeskond, abiks olid ka ema ja isa ning vanavanemad,” teatab Talts, et tema ei saa veinimeistri au ainuüksi endale võtta. Vanemad on varem ka veine teinud, nii et nende kõrval ta õppiski.

Türi vallas Pala külas elav talupere valmistas konkursitoote õuntest ja arooniatest. “Kasutasime ära oma õunad, samuti saime eri õunasorte ka naabrite juurest, nii sai maitset hõrgumaks timmida, arooniad korjasime koduaiast,” selgitab Talts.

Praegu on noor veinimeister Paides Elioni klienditeenindaja.



Viljar Kiirats üllatab mustikaveiniga

“Eelmise aasta võit tuli tõsise üllatusena, mis omakorda innustas asjaga rohkem tegelema,” räägib mulluse konkursi võitja Viljar Kiirats Tallinnast. Tänavu pääses ta finaali kolme punase kuiva veiniga.

“Punase- ja mustasõstraveini valmistasin vanemate suvilas valminud marjadest, mustikatega tahtsin ka kindlasti teha ning mullu pakkusidki metsad seda võimalust,” räägib pangas töötav mees.

Kuna mustikad on vähehappelised, tuleb neile mõnd happelisemat marja juurde panna. Mees kasutas selleks punaseid sõstraid. Arooniatega varustas teda elukaaslase ema, tänu temale jõudis finaali ka arooniavein.

“Enamasti eelistan küll punaseid, aga üldiselt olen ikka nendest marjadest veini valmistanud, mis on parasjagu kättesaadavad,” ütleb Kiirats.



Kairi Rannak tegi magusa tikriveini

Koduperenaine Kairi Rannak Pärnust katsetab keldrisse seisma jäänud mahlade-moosidega. Finaali jõudis ta valge poolkuiva tikriveiniga.

“Minu esimene tänapäevaste tehnoloogiate järgi valmistatud vein sai tehtud 2010. aasta jõuluks. Sellega lahenes ka mure, et mida sõpradele ja sugulastele seekord jõuludeks kinkida,” meenutab Rannak.

Internetist sai ta vajaliku info ja esialgu pani käima seisma jäänud mustasõstrasiirupid. Siis tuli hasart – ette sai võetud vanad vaarikamoosid, võilillesiirup jne.

Seekordse konkursiveini tegi Kairi Rannak tikritest, mis on pärit tema vanaisa aiast. Rüübe sai parasjagu magus, nii otsustaski ta just selle konkursile saata.



Maie Lepik kasutas koolis õpitut

Põltsamaa neiu Maie Lepik, kes õpib Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis, valmistas koolis õpitu baasil punase poolkuiva mustasõstraveini Magus Suudlus. “See on minu esimene omatehtud vein, mustad sõstrad korjasin koduaiast,” räägib Lepik.

Olustveres õpib ta viimasel kursusel toiduainete töötlemist ja on spetsialiseerunud joogitehnoloogiale. “Oleme omandanud tehnoloogiaid nii mahla, veini kui viina ja piirituse tegemiseks, pärast kooli lõpetamist läheme tööle joogitööstustesse,” selgitab Lepik. Ta oletab, et finaali jõudis tema pakutu ehk seetõttu, et ta jälgis kääritamisel täpselt koolis õpitut.

“Pressitud must sõstar kääris umbes üks kuu koos suhkru ja pärmiga, siis võtsin pärmi ära, nõrutasin sademest ja jätsin veini veel mõneks ajaks seisma, sest siis tuleb parem maitse,” selgitab neiu.


Magnus Lepingu Wolf Creek

“Wolf Creek on mu esimene vein, juba finaali jõudmisega on eesmärk suuresti ületatud. Olen väga rahul,” räägib Magnus Leping, kes on praegu ööklubide Panoraam ja Parlament üks omanikest ning tegeleb nende juhtimisega.

Tal on siiani meeles, kuidas vanemad kunagi maal koduveini tegid.

“Suured klaasist pudelid, müstiline mulksumine ja plastiliin, mida sai käia näppimas, pudeli kaela ümber – kõik see tundus kuidagi väga ahvatlev.”

Veini tegemisega tegi ta tutvust siis, kui elukaaslane Kaidi-Kaira Hunt kinkis talle “Koduveini aabitsa”. Tooraine sai ta Kaidi-Kaira vanemate käest Kase­metsast.

Veini valmistamine käis kogu aeg raamatust näpuga järge ajades. “Alguses mulle tundus, et vein ei taha väga käima hakata, aga kui ta lõpuks ikkagi mulksuma hakkas, siis oli mul suu kõrvuni. Kui ta vaikselt tiksus, siis möödaminnes sai ka temaga veidi juttu aetud ja mõtteis sisendasin sinna palju armastust,” teatab Magnus Leping.



Heinrich Kuldsepp tegi mustasõstraveini

Punane poolkuiv mustasõstravein, mis valmis mustast ja punasest sõstrast, tõstis finaali Heinrich Kuldsepa.

“Vaatasin televisioonis Tiina Kuuleri intervjuud, ja kuna varem olen kätt proovinud koduõlle tegemisega, siis otsustasin ka koduveini ära proovida,” räägib Heinrich Kuldsepp. Esimene oli tal võilillevein, päris hea tuli ka rabarberivein.

Eelmisel suvel oli Kuldsepa aias hea mustasõstrasaak ja nii asi käima pandigi.

“Olen lugenud, et päris puhast ühe sõstra veini ei tasuks teha, lisasin siis väheke ka punast sõstart ning loomulikult palju armastust ja hoolt,” selgitab ta.

Kuldsepp töötab mööblipolsterdajana, viimasel ajal huvitavad teda ka keraamika ja sepatöö.



Peep Sõmer tegi kreegist Don Pedrose

Kaugsõiduautojuht Peep Sõmer jõudis kreegiveiniga Don Pedros äramärgitud meistrite
sekka.

“Varem olin pikkadel lähetustel, nii et koduste märjukestega aega tegelda polnud. Nüüd töötan kodule lähemal, Rootsis ja Soomes, ning saan ka veiniteole pühenduda,” teatab Sõmer, kes oma ameti tõttu tervele Euroopale ringi peale teinud.

“Esimese õunaveini panime sõbraga koos käima 2010. aastal, kui tal õunauputus oli. Järgmisel aastal õunu nappis, nii tuligi mõte kreekidega katsetada, sest vanaisaaegsed kreegipuud on mul koduaiast võtta,” räägib Sõmer.

Ta mainib, et kuna tegu on väga vanade puudega, aga mari on suur ja meenutab ploomi, siis ei olegi kreegile iseloomulikku mõrkust tunda.

Sõmer muljus marjad puulusikaga puruks ja pani suhkru peale. Mõni päev tugevat segamist ja siis võis juba mulksutajaga kinni panna.

Virre käis umbes nädal aega koos kividega, hiljem kurnas Sõmer kivid ja kestad välja. Suhkrut lisas ta kolmes jaos. Mingeid käimise lõpetajaid ja selitusaineid ta ei kasutanud.


Meelis Kask ise veini ei joo

Eelmise aasta koduveinikonkursil kolmanda koha saanud Rannu valla Vallapalu küla Kanarbiku talu peremees Meelis Kask pääses tänavu finaali koguni kahe kandidaadiga: poolkuiv Sumin ja dessert Kanarbiku Unelm – mõlemad oma koduaia õuntest.

Maaülikooli limnoloogiakeskuses töötav Kask ütleb, et ei kasuta veine tehes pärmi ega ka mingeid lisaaineid. On vaid puhas mahl, millele lisab suhkrut.

Kask hakkas veine tegema alles kolme aasta eest, sest koduaia õunu oli kahju metsa alla viia. Kuigi valdavalt on need olnud õunaveinid, on ta kasutanud ka musta sõstart, rabarberit koos kasemahlaga, arooniat, kultuurmustikat ja viinamarja. Sel kevadel pani prooviks juba võililleveini käima.

Teistest meistritest erineb Kask sellegi poolest, et on täiskarsklane.



PIDU VEINIGA

Itaalia veinipidu Haapsalus

Reede, 8. juuni – veiniöö

- Kl 16–18 Itaalia veinide degustatsioon ja soodusmüük.

- Galeriides ja kohvikutes degustatsioonid, kontserdid, töötoad.

Laupäev, 9. juuni – veinipäev

- Kl 13 veinipäeva avamine.

- Kl 13 algab kuursaalis Maalehe ja Veinivilla koduveinikonkursi finaal.

- Kl 15–16 Haapsalu kõlakoja juures: Maalehe ja Veinivilla koduveini­konkursi rahvažürii.

- Kl 17–17.15 Haapsalu kõlakoja juures: koduveini-konkursi finalistide autasustamine.

Pühapäev, 10. juuni

- Promenaadil veinide ja suupistete müük.

Lisainfo: www.haapsalu.ee