Mis kehas toimuma hakkab, kui allergiline inimene herilase käest nõelata saab?

Osad inimesed on putukahammustuse suhtes nii allergilised, et kui abi kiirelt ei saabu, võib mesilaselt või herilaselt saadud sutsakas nende elupäevad lõpetada.

Kõige sagedasemateks anafülaksiat põhjustavateks aineteks ehk antigeenideks on toiduained (pähklid, tsitrusviljad), ravimid (penitsilliin, aspiriin jt valuvaigistid, osad südameravimid), lateks ning herilase- või mesilasemürk.

Putukaallergiat tekitavad putukamürgis leiduvad ained – peptiidid, hüaluronidaas, mellitiin jm. Kõige tugevamaid allergilisi reaktsioone kutsuvad esile just herilaste ja mesilaste pisted. Herilased ja vapsikud on mesilastest ja kimalastest (metsmesilastest) omakorda ohtlikumad seetõttu, et nemad sutsavad inimese kehasse suurema koguse mürki.

Anafülaksia korral on tegemist immuunsüsteemi talituse häirega – organism on mingi kehavõõra aine suhtes ülitundlik, peab seda ohtlikuks ning reageerib ülemääraselt tugeva kaitsereaktsiooniga. Esimesel korral allergeeniga kokku puutudes ei tunne inimene midagi, sama ainega teistkordsel kokkupuutel vallandub aga allergiline kaitsereaktsioon, mis kahjustab tõsiselt kogu organismi.

Mis täpsemalt kehas toimub

Immuunsüsteemi ülesanne on kaitsta organismi väliskeskkonna kahjulike mõjude eest. Selleks, et tekkiks organismi kaitsereaktsioon mingi aine ehk antigeeni (allergeeni) suhtes, peab see aine sattuma vereringesse.

Esimesel kokkupuutel moodustatakse immuunsüsteemi poolt allergeeni vastu kaitse- ehk antikehad, mis tunnevad kahjuliku antigeeni ära ning koos teiste kaitsemehhanismidega kutsuvad selle hävitamiseks esile põletiku tekke.

Anafülaksia korral puudub antikehade ja teiste kaitsemehhanismide vahel kooskõla ja seetõttu saab vallanduda kontrollimatu põletikureaktsioon, mis haarab kogu organismi.

Teistkordsel sama antigeeniga kokkupuutel on organismis juba antikehad olemas ja kaitsemehhanismid käivituvad kiiremini.

Anafülaksia korral aga puudub antikehade ja teiste kaitsemehhanismide vahel kooskõla ja seetõttu saab vallanduda kontrollimatu põletikureaktsioon, mis haarab kogu organismi. See tekib väga kiiresti, vahel isegi vaid sekundite jooksul.

Anafülaksia peamised tunnused on nõgestõbi (urtikaaria ehk punased sügelevad kublad nahal), kogu keha turse, järsk vererõhu langus ja hingeldus. Anafülaksia võib põhjustada ka südame rütmihäireid ja segasusseisundit.

Naha vaatlusel torkavad silma punetavad ja sügelevad laigud. Kõige ohtlikum tüsistus on naha ja limaskestade turse. Turse kõris võib muutuda nii suureks, et sulgeb hingamisteed. Seetõttu kaebavad haiged tavaliselt õhupuudust, hingamine võib turse tõttu väga raskeks muutuda või lausa võimatuks osutuda.

Kuidas kannatanut aidata

Haiged on üliraskes seisundis ja vajavad kohest arstiabi. Peamine eesmärk on tagada vabad hingamisteed ja säilitada vereringe. Vajalikuks võib osutuda elustamine kliinilisest surmast.

ESIMENE ABI ON ÜLITÄHTIS

Tõhus abivahend putukamürgi suhtes allergilistele inimestele on automaatne süstal (Epipen), mis sisaldab kas 0,3 mg (täiskasvanute ja suurte laste doos) või 0,15 mg (väiksemate laste annus) adrenaliini. See toimib otseselt kardiovaskulaarsele (süda ja vereringe) ning respiratoorsele (kopsud) süsteemile, hoides ära anafülaksia võimalikku eluohtlikku mõju, ahendades kiiresti veresooni, lõõgastades kopsulihaseid hingamise parandamiseks, vähendades turset ja stimuleerides südame tööd.

• Haarake Epipen tugevamasse kätte (käsi millega kirjutate), nii et pöial oleks sinise ohutuskorgi lähedal ja rusikas ümber seadme (oranž otsik allapoole).
• Eemaldage teise käega sinine ohutuskork.
• Hoidke Epipen’i umbes 10 cm kaugusel reie välisküljest. Süstla oranž otsik peab osutama reie väliskülje poole.
• Suruge Epipen õige nurga all (90 kraadi) tugevalt reie väliskülje vastu (kuulake klõpsu). Hoidke 5 sekundit süstalt paigal.
• Süste on nüüd teostatud ning pen-süstli vaateaken on varjatud.
• Eemaldage Epipen (oranž nõelakate katab uuesti nõela). Masseerige süstekohta õrnalt 10 sekundit.

Allikas: Epipeni pakendi infoleht

Hingamisteede avatuna hoidmiseks haige intubeeritakse ehk asetatakse suu kaudu toru hingamisteedesse. Seda teevad kiirabitöötajad. Raske kõriturse korral tehakse kiire kirurgiline protseduur, krikotoomia või trahheostoomia, mille käigus asetatakse toru otse hingetorusse.

Anafülaksia peatamiseks kasutatakse väga erinevaid ravimeid, peamisena nn sümpaatikomimeetikume (epinefriin) ja antihistamiinikume, mis laiendavad hingamisteid ja tõstavad vererõhku. Šoki raviks pannakse haigetele tavaliselt tilguti ja süstitakse südant toetavaid ravimeid.

Anafülaksia on väga tõsine tervisehäire. Asjakohase raviga sümptoomid siiski tavaliselt taanduvad.

Inimesed, kes on teadaolevalt allergilised putukahammustuse suhtes, peavad endaga kaasas kandma adrenaliini sisaldavat Epipen-süstalt ja antihistamiinikumi.

Allikas: inimene.ee, kliinik.ee