Parameedik: näen iga päev, kui palju verd inimeste aitamiseks vajatakse


Doonorlus on paljudele inimestele justkui elustiiliks kujunenud. Verd loovutatakse ikka ja jälle.
Doonorlus on paljudele inimestele justkui elustiiliks kujunenud. Verd loovutatakse ikka ja jälle.Karli Saul

Mõne veregrupi puhul piisab vaid kahest- kolmest patsiendist, et verevarud verekeskustes ammenduksid. Sestap on iga doonor väga oodatud.

“Nüüdseks on see juba nagu sõltuvus,” naerab Lääne-Nigulast pärit 51aastane Marge Kanna, kel on seljataga üle poolesaja vereloovutuse.

Tehnikumi ajal, kui esimesi kordi doonoriks kutsuti, oli see natuke nagu pidupäev koos heateoga. Tundidest lubati ära, kambavaimus mindi koos kursusekaaslastega Paidesse ning pärast vereloovutamist restoranigi.

Seda pidupäeva ootab ta praegugi rõõmsalt. “Käin hea meelega, kui minu veri saab kellegi elu päästa. Keha ka juba kuidagi tunneb, kui doonoripäev hakkab jälle kätte jõudma,” räägib Marge, kes annab verd kolm-neli korda aastas.

Doonorlus päästab elusid

Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) verekeskuse juhataja Riin Kullaste sõnul aitab iga loovutatud veredoos kolme-nelja patsienti. Olukordi, mil vereülekanne on möödapääsmatu abinõu, on mitmesuguseid.

“Punaliblesid ehk erütro­tsüüte kantakse üle verekaotuse korvamiseks operatsioonidel või sünnitustel, verevahetuse tegemiseks vastsündinutel ja kehvveresuse ehk aneemia puhul,” selgitab doktor ning lisab, et punaliblede ülekannet tehakse, võrreldes teiste vere koostisosadega, kõige sagedamini, sest erütrotsüütide puudust talub inimene üsna halvasti.

Seotud lood:
Teen seda peamiselt ikka soovist inimesi aidata, samal põhjusel töötan ka meditsiinis

Vereliistakuid ehk trombo­tsüüte kantakse tohtri sõnutsi veritsuse korral üle neile, kelle veres on neid liiga vähe või kelle trombotsüüdid ei funktsioneeri õigesti, näiteks leukeemiat põdevatele patsientidele intensiivse kemoteraapia ajal. Trombokontsentraati kasutatakse ka vere- ja maksahaiguste, vähi, põletuste ja suure verekaotuse korral. Vereplasma ülekannet on vaja hüübimishäirete puhul ja massiivsete verejooksude korvamiseks.

“Plasma puhastamise, kontsentreerimise ja eri koostisosade eraldamise ehk fraktsioneerimise teel saab valmistada meditsiini tarbeks rohkem kui 20 väga tõhusat ravimit,” tõdeb Kullaste. Neid kasutatakse paljude haiguste, näiteks immuunpuudulikkuse, neuroloogiliste, nakkus- ja autoimmuunhaiguste, südamepuudulikkuse, astma, raseduse korduvate katkemiste, veritsuste ja hemofiilia raviks.

Parameedikuna töötav 29- aas­tane Ergo Mets on alates oma 18. sünnipäevast doonoriks käinud 65 korda. See tähendab, et Metsalt on kokku võetud umbes 29 liitrit verd. Ta on afereesidoonor, mis tähendab, et tunniajase protseduuri käigus võetakse tema verest ainult kindlaid komponente, ülejäänud lastakse vereringesse tagasi.

Et mees just sünnipäeval doonoriteed alustas, on kuidagi kõnekas, sest doonorluse mõiste on tuletatud ladinakeelsest sõnast donare, mis tõlkes tähendab “annetamine”, “kingitus”, “heategevus”.

“Teen seda peamiselt ikka soovist inimesi aidata, samal põhjusel töötangi meditsiinis,” nendib Ergo, kes ka oma töös näeb, kui vajalik vere loovutamine on.

“Praegu olen näiteks praktikal intensiivraviosakonnas. Seal on verevajadus iganädalane,” ütleb Mets, kes on doonorluse olulisust ka omal nahal tunda saanud.

2011. aastal väeteenistuses olles plahvatas Ergo käes vigane lõhkepakett, mille tagajärjel kaotas ta kolm vasaku käe sõrme, sai vigastusi näopiirkonda ja rindkerele ning vajas operatsioonil vereülekannet.

Ka haigevoodis lamades mõtles mees teiste peale. “Kui küsisin haiglas, millal ma ise saan jälle verd anda, öeldi, et ravime ikka sinu enne terveks,” jutustab Ergo.

Nõuded on ranged

Doonoriks sobivad doktor Riin Kullaste hinnangul terviseteadlikud, endast ja teistest hoolivad inimesed. “Nad peavad enne doonoriks tulemist olema terved, puhanud ja söönud, kehakaaluga üle 50 kg, vanuses 18–60 aastat (korduvdoonorid võivad olla kuni 65aastased – M.-L. M.) ning Eesti Vabariigi kodanikud või elanud Eestis elamisloa alusel vähemalt kolm viimast kuud,” selgitab arst.

Loe veel

Tulla tuleb kas verekeskusesse, doonoripäevale või doonoritelki. “Verekeskuse külastaja satub esmalt registratuuri, kus ta registreeritakse ja kontrollitakse isikut tõendava dokumendi alusel tema isikut,” kirjeldab Kullaste protsessi.

Seejärel suunatakse doonor arvuti juurde, kus ta täidab igal külastusel ankeedi tervisliku seisundi ja eluviiside kohta. “Väga oluline on vastata kõikidele küsimustele ausalt,” rõhutab arst. Kui vastamisel tekib probleeme või kahtlusi, saab sellele järgneval meditsiinilisel läbivaatusel meie töötajalt nõu küsida ning siis vastused vormistada.

Doonori täidetud küsimustik on Kullaste sõnutsi oluline dokument doonoriks sobivuse hindamisel, sest vereloovutus peab olema ohutu nii doonorile kui ka vereülekande saajale. “Lõpliku otsuse, kas inimene sobib doonoriks või mitte, teeb verekeskuse meditsiinitöötaja vestluse ja meditsiinilise läbivaatuse käigus,” ütleb doktor.

Kogu protseduur tuleb läbida igal vereloovutuskorral. Umbes 13% inimestest saadetakse erinevatel tervislikel põhjustel koju tagasi.

Pärast meditsiinilist läbivaatust annab doonor allkirja, millega kinnitab, et tema andmed on õiged; et ta on saanud piisavalt informatsiooni doonorivere nakkusohutusest ning annab nõusoleku verd loovutada. Asi, mida sageli ei teata, on see, et igas vereloovutamise etapis on doonoril õigus vere andmisest loobuda ja mitte lubada juba annetatud vere kasutamist.

Vahetult enne vereloovutust soovitatakse juua paar klaasi mahla või vett – see aitab tagada hea enesetunde pärast annetamist.

Vereloovutuse protseduur on valutu, toimub poollamavas asendis ja võtab aega viis kuni kümme minutit. Vereandmise käigus võetakse doonorilt 450 ml verd, see on olenevalt kehakaalust kõigest 7–13% täiskasvanud inimese veremahust.

Plasma kogus taastub keskmiselt 24 tunni, vererakkude arv keskmiselt kolme nädala jooksul. Iga vereloovutuse ajal võetakse doonorilt ka umbes 25 ml verd analüüside tegemiseks. Alati kasutatakse ainult ühekordseid ja steriilseid vahendeid. Pärast vereloovutust tuleb punktsioonikohale seotud elastikside jätta peale vähemalt neljaks tunniks.

Pärast protseduuri on arsti sõnul soovitatav paar minutit lamada ning mitte liiga kiiresti püsti karata. “Taastumiseks kulub 10–15 minutit, soovitame end kosutada mahla, tee-kohvi ja küpsistega. Kui tunned end veidi nõrgana, puhka kauem. Samal ja järgmisel päeval võiks tarbida tavalisest enam vedelikku ning vältida suurt füüsilist koormust, ujumist ja saunaskäiku,” annab Kullaste nõu.

Kohtumine elupäästjaga

Keda tema loovutatud doosid aitavad, inimene tavaliselt teada ei saa. Ent on ka erandeid.

PERHi verekeskuse kommunikatsioonispetsialist Urve Pals-Valdna meenutab kümme aastat tagasi juhtunud liigutavat lugu.

“Ühel naisel tekkis pärast väikest operatsiooni Hiiumaa haiglas tüsistusena sisemine verejooks. Tema tervislik seisund muutus lühikese ajaga väga kriitiliseks ning ta toodi helikopteriga Mustamäele regionaalhaiglasse,” räägib Pals-Valdna. Õnneks lõppes kõik tänu arstide ja doonorite pingutusele väga hästi. Tohtrite imestuseks oli patsiendi esimene küsimus narkoosist ärgates, kas ta saab veel ka ise doonor olla.

Hiljem sai naine teada, et esimeseks vereloovutajaks talle oli Hiiumaa haigla õendusjuht. Kahel naisel oli võimalik ka silmast silma kohtuda ning eluga pääsenu sai oma päästjale tänusõnad isiklikult edasi öelda.

Nüüdseks on PERHi verekeskusel Hiiumaa haigla juures oma väliladu ning kohapealseks täisvereloovutusteks enam vajadust pole.