Ville Jehe: inspiratsioon ja intuitsioon on raskesti kättesaadavad eelkõige just liigse mõttetegevuse pärast
Ettevõtja ja koolitaja Ville Jehe soovitab suurendada teadlikkust nii ümbritsevast kui sisemaailmast – nõnda on võimalik parendada hakkamasaamist ja harmooniat igapäevaelus.
Teadlikkuse arendamine on Ville Jehe sõnul protsess, mille käigus saavutame parema kontakti nii ümbritseva kui sisemaailmaga.
Me tajume enam oma keha, emotsioone ja mõtteid ning oleme paremas ühenduses kogu enda eluga laiemas mõttes – pere, töö ja suhetega.
Kuidas seda kõike aga läbi teadlikkuse saavutada?
Ville Jehe soovitab ühe võimalusena nii-öelda viie keha süsteemi, mille kohaselt tegeldakse inimese eri tasanditega eraldi, kasutades peamise tööriistana teadlikkust.
Harmooniliseks eluks peavad eesmärkidega kooskõlas olema kõik viis tasandit: füüsiline keha, vitaalne keha ehk emotsioonid ja energia, mentaalsus ehk madalam mõistus, intellekt ehk kõrgem mõistus ja vaimne keha.
Need tasandid erinevad üksteisest olemuse poolest, vajades mõjutamiseks ja muutmiseks täiesti erinevaid tööriistu.
“Elu on oluliselt keerulisem, kui jätame kas või ühe tasandi viiest tähelepanuta – tasakaalutus kandub varem või hiljem üle ka teistele tasanditele,” märgib Jehe.
Inspiratsioon ja intuitsioon
Täisväärtusliku elu tähtis osa on füüsiline keha, mille korrashoidmine tagab meile liikumisvõime ja iseseisva elu kõrge eani. Keha peab kindlasti vastu 80 ja rohkem aastat, kui pakkuda piisavalt liikumist, konkreetse keha jaoks sobivat toitu ja puhast vett.
Jehe soovitab hommikuteks leida sobiva viisi oma keha äratamiseks, näiteks harjutused, mis mõjuvad positiivselt meeleseisundile ja panevad kehas energia paremini liikuma. Tutvust võib teha mõne spetsiaalselt hommikusse sobiva liigutuste kompleksiga, nagu seda on hatha-jooga asendipaarid, päikesetervitus või viie tiibetlase harjutused.
Jehe ise eelistab viimast. Seeläbi saab füüsiline keha igakülgset turgutust: paraneb vere- ja lümfiringe, närvi-, hingamis- ja seedesüsteemi töö, energiad saavad liikuma, samuti saavad minimaalse vajaliku koormuse liigesed ja lihased.
Emotsioonide tasandil võiks inimene jõuda olukorrani, kus keha ei ole negatiivsete emotsioonide meelevallas – nende mõju kehale peab olema minimaalne, nii et emotsioonid keha ei lõhuks. Samuti on väsitav liigne emotsionaalsus üldisemalt.
Mõistus jaguneb viie tasandi süsteemi järgi kaheks: madalamaks osaks ehk mõttetegevuseks ja kõrgemaks osaks ehk intellektiks. Madalama osa alla kuulub tavamõtlemine, sealhulgas meenutamine ja ettekujutamine; intellekti tasand koosneb teadlikkusest, eristamisest, taipamisest, inspiratsioonist ja intuitsioonist. Taipamine on näiteks nii mõistmine, kuidas uue TV-puldi patareisid vahetada, aga ka näiteks see, mis peab olema elus teisiti. Näiteks Einstein taipas, kuidas saab toimida relatiivsusteooria, kuigi seal oli mängus ka palju inspiratsiooni.
Vabane ülemõtlemisest
Jehe tõdeb, et tavaliselt on inspiratsioon ja intuitsioon raskesti kättesaadavad, eelkõige just liigse mõttetegevuse pärast. Mõtete virvarris ei pane me neid piisavalt tähele, lihtsalt ei kuule neid. “Selle kohta on juba arvukalt uuringuid tehtud, et lahenduste ja uue avastuse tegemiseks peab mentaalsust ehk mõttetegevust hoopis vaigistama, mitte aktiviseerima, nagu enamik võiks arvata,” räägib ta.
Meie ajastul on palju infomüra, sotsiaalsel survel tekib aeg-ajalt tunne, et peab olema kõigega kursis. Ometigi tasub müra hulka vähendada ja kasutada mõtete tasandit ainult vajaduse korral.
“Kui parajasti ei lähe mõtlemist vaja, saab harjutada seda sisemist tööriista kõrvale panema. Tavaliselt juhtub see alles õhtul magama jäädes, kuid seda saab teha teadlikult ka päeva jooksul nagu iga teise tööriistaga,” märgib Jehe.
Ülemõtlemisest tasub tema soovitusel vabaneda. “Meie aja inimestel on mõttetegevus üle arendatud – meie elu sõltub juba varases nooruses 100% mõtetest,” lausub Jehe. “Selle olukorra muutmine ei käi mõtete abil, vaid pigem vastupidi – ilma mõttetegevust kaasamata, puhta teadlikkusega.”
Sestap soovitab ta vaadata oma mõtteid sama kriitiliselt kui teiste omi, seda viimast oskame ju päris hästi.
Kes ei eksi, ei õpi
“Enamikul inimestel on ebaõnnestumise kogemusega kaasas tugev negatiivsete mõtete ja emotsioonide foon. Nii on meid kasvatatud – õnnestumine hea ja ebaõnnestumine halb,” kirjeldab ta. “See panebki meid ebaõnnestumist kartma. Aga tegelikult ei peaks, sest see, kes ei eksi, ei õpi. Kes liialt kardab ebaõnnestuda, ei proovi uusi asju. Ja kes ei proovi, ei saavuta kunagi midagi.”
Kui suhe iseendaga ei ole harmooniline ja tasakaalus, võivad ka suhted teistega sassi minna.
“Inimene ei erista oma emotsioone ja mõtteid ega pane tähele nende mõju oma käitumisele. Ja siis on tavaliselt ju veel suhte teine pool samasugune samastuja,” räägib Jehe. “Vahel püüab ühe inimese mõte rääkida teise emotsiooniga, vahel on vastamisi ainult mõtted ning vahel ainult emotsioonid.”
Sellistes olukordades inimesi endid justkui poleks – suhtlevad emotsioonid ja mõtted. Võib tekkida küsimus, milline on siis see tegelik mina.
Jehe soovitab siinkohal arendada teadlikkust.
“Sa pole emotsioon, sa pole ka mõte,” annab ta teeotsa kätte. “Sealt läheb areng juba ise edasi – pilt muutub selgemaks ning ka suhted ja kogu elu enamikul juhtudel paremaks ja toimivaks.” Mõni suhe võib aga pärast teadlikkuse kasutuselevõttu ka halveneda – kui see põhineb vaid ideedel või emotsioonidel.
Ville Jehe sõnutsi on sellisel juhul igaühel ees otsustamise koht – kas vaadata elu nii nagu see on, või jätkata illusioonidega, kandes justkui reaalsust moonutavaid emotsioonide ja mõtete prille.