Rakvere kutsub kultuuri julgelt kahevõitlusele. Ja ka võidab
Rakvere teatri direktor Joonas Tartu tõdeb, et maakonnalinna kultuurielu on plussmärgiga. Ja väidab samas, et seda plussi on mitmes mõttes raske hoida.
Eelkõige sellepärast, et miks peaks keegi tahtma sõita etenduse või kontserdi pärast Tallinnast Rakverre, kui pealinnas on kultuuri niigi palju. Eriti veel kultuuripealinna-aastal.
Kuulda on kopsimist
Siiski ei ole Virumaal kultuuripüssi põõsasse visatud ja kindlasti tehakse üks pauk 10. juunil, kui Rakvere Rahvaaias esietendub “Noor Eesti” – vaatemäng meie kultuuri suurkujudest nende teekonna alguses.
Teatri taga asuva ajaloolise mõisapargi tiikide ja põlispuude vahel saavad sel puhul kokku Marie Under ja mehed tema ümbert – Tuglas, Visnapuu, Gailit, Laikmaa, Semper, Adson.
“Neis pulbitseb elujanu, erootika ja uljas jõud,” väidetakse tüki tutvustuses. “Suvisesse järveäärsesse tallu kogunenud inimeste jaoks on nii nende kui Eesti elu muutuste keerises. Eesti Vabariigi sünnini jääb veel pool aastat.”
Niisuguse tüki väljatoomine tähendab, et juba nädalate kaupa on teatrimaja taga asuvast pargist kopsimist kuulda olnud ning puude vahelt paistab mitmesugust kokkusobitatud saematerjali.
Aga Rakveres toimetatakse mitte ainult teatrimaja taga. Et vaimsus vähemalt senisel tasemel edasi kestaks, tuleb toimetada pidevalt. Ja teada, mida teha.
Teater on lihtsalt üks punkte, millele toetuda. “Vahendite kogum,” ütleb Joonas Tartu. “Pakume seda ka teistele kasutamiseks, paludes vastu võimalust olla ise nende toimetamistes osaline.”
Peamine on see, et asjad, millesse tegijad ise usuvad, sellessamas usus ja tões ka kuulajate või vaatajateni jõuaks. Seega saab teha vaid häid asju. Või väga häid.
Samas võib kitsalt “väga hea asja” tegemine viia selleni, et suurem osa publikut jääb toimuva suhtes ükskõikseks. “Nišikultuuriga on praegu keeruline,” tõdeb Tartu.
Kui aga teha “suuremale osale publikust”, jäävad tegijad ise pigem ükskõikseks.
See arutlus tähendab, et ühes Rakvere-suuruses linnas tuleb olla kultuuri tegemisel ettevaatlik. Ja samas julge, sest publik argade tegemiste pärast kohale sõitma ning raha maksma ei hakka.
Piiri julguse ja ettevaatlikkuse vahele tõmbab kunstis raha. Rakvere teatris võiks see siis joosta peanäitejuht Üllar Saaremäe ja direktor Joonas Tartu vahelt.
Tegijad ja raha lugejad
Tartu piir on selge. “Teie tehke, mina leian raha!” kinnitab ta.
Loomulikult pole rahaga kerge. Lihtsaim mõte – piletile hinda otsa virutada – siin ei toimi. Suuresti peab kohalik kultuur ju arvestama kohalikega.
Kui paned hinda otsa, tuleb vähem inimesi. See aga töötab otseselt vastu Joonas Tartu soovile muuta teater veelgi rohkem Virumaa inimeste omaks.
Õnneks on teatril juba praegu palju fänne. Ka tegijate isiklikke tuttavaid. Facebooki fännilehel on 3594 inimest teinud märke “Mulle meeldib see”.
Pealegi ei tähenda teater Rakveres ainult teatrit, vaid ka kontserte ja kino (üks saal 100 km kaugusel asuvate Coca-Cola Plaza ja Solarise vastu).
Kultuuritegijaid on Rakveres pigem vähe.
On teatritegijad ning teatri kohvikus tihti kohatavad inimesed, näiteks SA Virumaa Muuseumid juhataja Ants Leemets või kujutava kunsti edendaja Teet Veispak. Ning Athena Maja loominguline seltskond – selles majas tegutseb Athena Tantsu- ja Kunstikool.
“Ega tegijaid peagi palju olema,” väidab Tartu.
Seda enam et konkurentsi, kes parimat ja õigeimat kultuuriasja ajab, Rakveres pole. Küll tuntakse, et eri inimesed mõtlevad samal ajal sarnastest asjadest.
Näiteks tervet linna hõlmavast galeriist mõtles vähemalt kolm seltskonda.
Mõte sai kokku selline: muuta kogu Rakvere linn galeriiks, ka vaateaknad ja koduaknad. Sinna kõlbaks nii kunstnike maalid ja skulptuurid kui ka laste joonistused või isetehtud ehted.
“Neid inimesi, kelles elab kunstnik, on ju palju,” väidab Tartu. Kokku tähendab see suurimat kunstigaleriid Eestis, aga võib-olla ka kogu Euroopas.
Suuri asju on olnud ja tuleb Rakveres veel. Näiteks rahvusvaheline teatrifestival Baltoscandal (taas 2012). Või meeste tantsupeod. Või “Kalevipoja” avalik ettelugemine.
“Rakverele on edevus sisse kodeeritud,” tunnistab Joonas Tartu. “Tahame olla erilised.”
Samas ei tehta seda seepärast, et iga hinna eest pildile saada. “Olen tõsine kultuuripatrioot,” hindab teatridirektor ennast. “Sellepärast siin teen ja toimetangi.”
Julguse küsimus
Küll tunnistab Tartu, et tema seostub Rakvere kultuuriga pigem veel oma ameti kui kuhjunud tegude tõttu.
Praegused “suured” on siiski Üllar Saaremäe (muuseas ka publiku tänavune lemmik), kelle kohalolek tähendab Rakveres ka teatavat hinnangut ühele või teisele sündmusele.
Või näitleja Toomas Suuman, keda võib nimetada ka kohalikuks kultuurimärgiks ning kelle seisukohad arutlustel muutuvad Tartu sõnul “õigustatult teravamaks”.
Valem, kuidas “suureks” saada, on iseenesest lihtne. Tuleb üha ja üha panustada oma aega, mõtteid, hoolimist, südamevalu. Ning ilmselt teha ka midagi erilist.
Tegijad ise usuvad, et “Noor Eesti”, mille sisuks on näidata loomingu sündi, tuleb eriline. “Iseseisvus on õhus, aga see on julguse ja otsustamise küsimus, kas teha või mitte, kas võtta see risk või mitte, kas minna lõpuni või mitte,” öeldakse näidendi tutvustuses.
Mõneti sümboolne, sest “julguse ja otsustamise küsimus” on pidevalt üleval ka Rakvere kultuurielus.
Lõpp koos suudlusega
Teatri sisehooaeg on aga nüüdseks lõppenud.
“Laupäeval me pidutsesime ja suudlesime,” teatab Facebook. Nimelt müüdi oksjonil ka Marie Underi suudlus, mille andis üle hooaja publiku lemmikuks valitud Ülle Lichtfeldt.
Kas Underil on ka “Noor Eesti” jaoks mõni suudlus varuks, selgub juba esietendusel.
Jumalate sünd kahes osas
Lavastaja: Jaanus Rohumaa.
Näitlejad: Ülle Lichtfeldt, Hannes Kaljujärv (teater Vanemuine), Velvo Väli, Erni Kask, Lauri Kaldoja, Maarika Mesipuu, Mait Joorits, Peeter Rästas, Tarvo Sõmer ja Eduard Salmistu.
Tekst: Kairi Kruus, Jan Rahman, Eva Samolberg (Drakadeemia) ja Jaanus Rohumaa.
Dramaturgia: Siret Paju.
Kunst: Uku Kristjan Küttis, Ott Kadarik ja Mihkel Tüür.
Ilu: Britt Samoson.
Muusika: Kostja Tsõbulevski.
Esietendus: 10. juunil.
Allikas: www.rakvereteater.ee
