Mõisaküla aga ongi olemas ju tänu raudteele. Elu käis selle ümber, siin olid raudteetehased, lõpuks tsehh, kus remonditi vaguneid ja tsisterne. Kui reisijatevedu kadus, veeti siitkaudu puitu.

“Raudtee andis väga palju tööd, ja kui see kadus, muutusime vahepeal täielikult tupiklinnaks, piir Lätiga oli ka ju kinni,” tunnistab linnapea. “Nüüd on piir taas avatud, aga tee üheksa kilomeetrit kuni Läti esimese asustatud punkti Ipikuni on äärmiselt kehv. Piirialade teede korrashoiuks Lätis raha ei anta.”

Ons olemas ka mõni hull, kes usub, et Mõisaküla saab kord raudtee tagasi?

“Ei, meie linnas küll mitte! Tulevikuraudtee läheks siit ligidalt, kuid mitte elu seeski mööda sama tammi. Tulevad kiirrongid, mis siin iial ei peatu,” kõlab linnapea vastus. “Võib-olla saaks siin leiba hooldustöötajad, kuid sellist elu nagu enne raudtee Mõisaküla linna kunagi ei too.”

Võib-olla läinuks elu teisiti ning vana depoohoone ei oleks tühi, kui raudtee poleks uue Eesti Vabariigi ajal suunatud Mõisaküla asemel Valgale, mille taga oletab linnapea Tamberg tolleaegse juhtfiguuri Tiit Vähi mõju.