„Kes siis lehma vemmeldab!“ Vargamäe Krõõt
Loo alguse leiad SIIT
Peale 36 aastat kestnud edukat tööd, loeti Äksi Piimaühistu likvideerimine läbiviiduks 27. detsember 1950. Alates aastast 1944 oli naasnud nõukogude võim, mis energiliselt likvideeris kulaklust, jagades nende maid ja taluinventari ning loomi punaarmeelastele, sulastele ja teistele maata meestele.
Talupidajatele olid välja antud punase viisnurgaga maa põlise kasutamise aktid ja hobustele hobusepassid. Nõukogude võim jätkas süstemaatiliselt ja järjekindlalt sajandite jooksul kujunenud eesti küla elujõuliste traditsioonide, kommete ja küla kultuuri hävitamist.
Eesmärk oli üks - likvideerida eesti rahvas, muuta olematuks tema vaimsus ja usk. Kulak, vereimeja ja külakurnaja oli tapetud, vangilaagrisse suletud või kaugesse Siberisse küüditatud.
Hirm kulakuks tunnistamise ja küüditamise ees ajas talurahva massiliselt kolhoosi astuma ja „vabatahtlikult" loobuma maast, loomadest ning muust taluinventarist. Ega 1949. aasta märtsiküüditamisega ei olnud repressioonid ju lõppenud: usklikke küüditati veel 1951. aastal 1. aprillil (300 inimest deporteeriti Siberisse). Metsavendade hävitamine ja kodanike vangistamised jätkusid.
Valitsus nägi ette õue-aiamaa suuruseks 0,25- 0,6 ha ning isiklikus kasutuses olevate loomade arvuks 2 lehma, 2 mullikat, 1 siga ja 10 lammast. Tegelikult määras kolhoosniku majapidamise suuruse kolhoosi juhatuse poolt kinnitatud määrad ja võimalused loomasööda varumiseks. Kaht lehma ei tohtinud pidada keegi, võis olla lehm ja mullikas ja kui mullikas lehmaks sai, tuli teine neist likvideerida. Küll selle eest oli hoolitsejaid, et need asjad mitte saladuseks ei jääks, et saaks ette kantud sinna, kuhu ja kellele vaja. Pealekaebajaid ja nuhkijaid leidus. Õue-aiamaid käidi korduvalt üle mõõtmas, kui mõnele tundus see piire ületavat. Lapseeast mäletan ja tean neid kolme naist, kes käisid käsivikatitega meie õuest heina maha niitmas, sest isa kasutuses olev hingemaa oli suurem kui 0,6 ha. Eks nad ikka saadeti kõrgemate jõudude pool käsutäitjatena. Meelde jäi see mulle sellepärast, et nad niitsid ülipüüdlikult maha ka ema istutatud lilled ja sinna paika kõik see jäigi - loogu mitte keegi ära koristama ei tulnud. Heinamaad olid kaugel, Ojasoo rahva heinamaad olid Rõõsa küla all Vilivõhmas.
Pidevalt käis iga aasta üks sõda paremate heinamaatükkide pärast, sest leidus küllalt neid, kes pidasid ennast võrdsemateks. Ennem heinamaale minna ei tohtinud, kui kolhoosi hein oli valmis. Kas see üldse kunagi valmis sai, ei ole teada. Käsitsi võisid ja tuligi niita, sest kui hobusega niitmise luba jäid ootama, siis ei olnud loomadele talvel midagi süüa anda. Mäletan üht 1957. aasta septembrikuu õhtut, kui me Kantküla tagant heinakoormaga sügavas pimeduses koju jõudsime. Kolhoosniku töötasu väljatöötatud normipäevade alusel oli pea olematu.
Elu aitas sees hoida seesama 0,6 ha ja isiklik loomapidamine. Saamatud ja asjatundmatud kõrgemalt poolt antud tobedad korraldused ei edendanud kolhoosi elu. Raskustele lisanduvad veel aastatel 1952- 1955 erakordselt halvad ilmastikuolud. Vihmased ja külmad suved ning sügised takistavad heinategu, viljakoristamist. Talvel sööda puuduse tõttu nälgivad ja surevad ühislautades loomad.
Paar teravat seika veel tollest ajast. Ajuloputuse saanud parteituusad ei suhtunud kolhoosnike abimajapidamistesse soosivalt. Aeg-ajalt kodus meenutati, kuidas Ojasoo mõisas kriiskas tollane rahvakihutaja Adeele Konno: „Mina isiklikult hoolitsen selle eest, et kolhoosnike lehmad ja kirikukellad kaoksid".
Kui kolhoosi perest ei võtnud ühistööst osa või käis keegi väljaspool tööl, siis võidi heinamaa ära võtta ja hingemaad vähendada või veel halvem, tuli lehm ära viia. On teada lugu meelest haige Alansi küla mehega, kes sealsamas Ojasoo mõisas kohalike võimurite ees põlvili palus, et lehm tagasi antaks, sest vanal emal ei ole suus ühtegi hammast ja ta ei saa midagi söödud peale hapupiima. Põlvili palumise lugu on tõsi, kellegi kaudu ta avalikuks imbus. Kuidas see lugu lõppes, ma ei tea, ilmselt lehm siiski anti tagasi.
Tuleme nüüd tagasi selle ilusa maakivist hoone juurde, mis seisab kolme tee ristis. Talumeeste raha dega ehitatud hoone ja muretsetud sisseseade olid riigistatud. Tootmine käis seal ikka edasi. Koorejaama juhataja lisamureks oli hoolitsemine, et hoone fassaadil olev ilus kiri Äksi Ühispiimatalitus 1912 lubjakorra alt esile ei tükiks.
Küla veel elas. Eesti inimene oli lõpmata töökas, käidi ühismajandis tööl, peeti oma isiklikku lehma, sest süüa ja raha oli vaja. Meierei töötas nii nagu piima oli- talvel üle päeva, suvel iga päev. Ühismajandi piima vedasid piimamehed (Ojasoolt Karla Väli, Johannes Viidemaa, hiljem Jaan Reins).
Külas käisid piimaringid, kus kordamööda tegi iga lehma omanik oma meiereikorra. Siin kirjutanu kohuseks sai see koolivaheaegadel kohe, kui hakkasin juba jaksama piimanõu tõsta. Hobusega ringi käia oskas iga maalaps maast madalast. Tavaliselt tuli kord kätte nädala-, pooleteise pärast.
Eraldi tuleb meenutada kolhoosi alguse aastate karjanaiste tööd. Käsitsi lüps kolm korda päevas, suvel käidi loomadega laagris Punamäel ja Vakkerjaagus, oma majapidamine, lapsed. Loomadele tuli käsitsi vesi ette vedada, ise tuli haljassööt ette niita ja lauta vedada. Tol ajal kasvatati lisasöödana söödakapsast, mida tuli külmaga raiuda ja lauta viia. Kui ma küsisin elupõlise karjanaise Renate Päri käest, kas oli ka väga raske see töö, siis vastas ta: „Mis ta siis nii raske oli, töö tahtis tegemist ja elu elamist, raskuse peale polnud lihtsalt aega mõelda. Me polnud paremat elu näinud ja ei osanud tahtagi." Oli nagu oli, töö ilma puhkepäevadeta ja ilma puhkuseta, pikad päevad ja raske kolhoosi värk.
Äksis elu käis. Ma mäletan lasipuid, mis ulatusid Kuimetsa teest suure kivini, täissuitsetatud Äksi poodi, kust sai tõepoolest kõike- alates looma köietusketist kleidiriideni, muidugi ka toidukraami.
Meiereis tehti võid (võimeister oli Ülo Sein), lõssist lahjat juustu (juustumeister Helme Raudmäe) kõike seda anti avansiks, kui ei olnud jõudnud oma piimanormi ära täita (loomapidajatel oli nii piima- kui ka lihanorm) ja hiljem tasaarvelduse korras piimaraha eest osta. Igaühel oli oma piimaraamat, kuhu kõik kenasti kirja pandi. Tagasi sai lõssi või kui juustu tehti, siis ka vadakut. Piimaraha maksti iga 10 päeva tagant. See oli nii kindel värk, ei tule meelde kordagi, et rahamaksmine oleks viibinud. Vat selle raha eest osteti vajalik selga ja jalga, koolitati lapsed. Aastaid oli Äksi meierei juhataja Aarne Allikvee. 3. mail 1963. aastal hakkas Äksi meiereis tööle Eha Valdma assistendina, hiljem piimapunkti juhatajana. 11.02. 1968. aastal Äksi koorejaam likvideeriti ja muudeti piimapunktiks, kus võeti vastu ainult eraisikute piima. Majandite piim viidi Kosele.
Valmistoodangu tegemine lõpetati. Nii töötas ta kuni 30. juunini 1977. Siis sulges 65 aastat kohaliku rahvast teeninud Äksi meierei uksed. Mis seal edasi toimus, ei ole minul teada.
Lehmapidajatel algas „piimapukiaeg". Küla veel elas. Piimaautot oodates sai mokalaata pidada, eemal olijaid taga rääkida, maailma asju arutada. Mina ei tea, kas seda saab pidada küla ühiseks hingamiseks. Seegi aeg sai otsa. Tuli uus riigikord ja äkki polnud piima enam mitte kellelegi vaja.
Mõni aeg võeti väiketootjatelt veel piima vastu, siis sõitis piimaauto peatumata mööda, isegi ametlikult ei teatatud, vaid jäeti see ebameeldivus autojuhi kanda. Tänapäeval on üliharuldane juhus kui kuskil lehma näed, heinamaad on metsakasvanud, kaunid jõeaasud metsistunud.
Rahulik leebete silmadega olevus on suletud tööstuslikku ahelasse. Vihmasest, tuulest ja päikesest ei tea ta midagi, elab tsemendi peal, käib ringiratast, kuni talle lühikeseks jäänud eluringis tervist jätkub.
Selle punase kommu unistus on täitunud - lehmi ei ole ja kolhoosi ka ei ole. Kirikukellad veel kõlavad, olgugi et väga vähestele.
Peale isiklike mälestuste on kasutatud veel Renate Päri, Aino Kärner ja Heldi Pern mälestusi.
Kasutatud kirjandus: Sulev Vahtre „Eesti ajalugu".
