Tõnis Kõiv: Järgmine siht on Hooliv Eesti!
Eesti senine areng on olnud märkimisväärne, kuid edasi liikumiseks on vaja teha asju teistmoodi. Möödunud nädalavahetusel said Postimehe AK lugejad tutvuda Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsari mõtetega tööandjate ja töötajate kvaliteedist. Et kui levinud on mentaliteet - antagu! ning näidatakse näpuga teiste peale, siis kolm sõrme näitavad tegelikult enda poole.
Jagan autori mõtteid, et meie tööandjatel napib oskust hinnata ja väärtustada töötajaid, seda inimressurssi, mis ettevõtet töös hoiab ja kasumit teenib. Vastukaaluks on ka paljudel töötajatel veel arenguruumi tõusmaks tööl käijast uue lisaväärtuse loojaks, kes teeb oma tööd mõtestatult ja hästi, õpib uusi oskusi, arendab ennast ja firmat. Aga tööandja/töötaja vahelised probleemid võimenduvad kogu ühiskonna elus, paljudel juhtudel halvendades inimeste elukvaliteeti. Toon mõned näited.
Suvine nädalavahetus Tallinn-Tartu maantee remondil Mõigu vahel, rasked masinad alustavad pühapäeva hommikul paekivi purustamist. Kivilõhkumise müra on kosta pea kilomeetri raadiuses, kus elab vähemalt tuhat inimest. Kivipurustamise tellinud ettevõtte juht, omanikust rääkimata, sihib kasuminumbrit ja loomulikult ei viibi objektil vaid puhkab.
Pühapäev ju siiski. Kivipurustaja kangide taga istub töömees, kellele ei olekski nagu puhkust ette nähtud. Tema lõhub kive ja kahjustab oma tervist 7 päeva nädalas. Firma juht õigustab, aga ma maksan kopamehele head palka. Jah, muidugi. Täna saabki ta võib-olla mõne euro rohkem palka, aga nii jätkates on kümne aasta pärast invaliid ja tööandja laseb ta lahti, jätab ühiskonna ülalpidamisele.
Ei kõla just väga inimesest hoolimise moodi, rohkem nagu hoolimatu ärakasutamine. Rääkimata sellest, et kivipurustamise raadiuses võeti potentsiaalselt tuhandelt inimeselt ära rahulik pühapäevane puhkepäev. Kriitikud õiendavad vastu, et saite selle eest ju uue maantee. Aga keegi ei ole seadnud inimeste ette valikut, et kas soovite oma puhkepäevadest loobumise hinnaga kuu aega varem uut maanteed? Tihtipeale ei olegi asi mitte tähtaegades vaid oskamatuses tööd korraldada.
Või teine näide samast kandist. Ehitatakse Peetri selveri juurde bensiinijaama ning jällegi vaja paekivi sisse auk teha. Veel kell kaheksagi õhtul ei ole auk ilmselt piisavalt sügav, sest töö käib, kuigi toimub sisuliselt elurajooni keskel.
Paljudel juhtudel inimesed ei teadvusta endale häiriva müra mõju. Nad ütlevad probleemi eitamise faasis olles, et ei, neid müra ei häiri, nad on lihtsalt niisama veidi stressis. Müra tekitabki stressi, mis omakorda on südame-veresoonkonna haiguste põhjustajaks ja need on tõsised haigused. Olen nõus Tööandjate Keskliidu juhatajaga, kelle sõnul on meie ettevõtetes probleeme juhtimisega ja ka suhtumisega töötajatesse.
Ka ülaltoodud mõlema näite puhul oleks saanud oskuslikuma juhtimisega ehk töö korraldamisega nii hakkama, et mürarikkaid töid oleks tehtud kuuel päeval nädalas ja lõpetatud varem. Tulemuseks parema tervisega ja rahulolevam töötaja (tööandjalegi kasulikum ju) ning ümberkaudsete elanike madalam stressitase, parem elukvaliteet.
Elu on mulle ette toonud ka juhuse, kus elurajoonis müra tekitamise lubamatusest pühapäeval ei saa aru ei töö tellija ega töid teostava firma juht, alles konkreetsed töömehed mõistsid probleemi ja soovisid isegi müra tekitamise asemel kodus perega vaikselt puhata. Kui tööde tellija sõidab müra eest kodunt minema, töid tegeva firma juht aga puhkab oma rahulikus kodus, siis ongi töömehed (koos naabritega) need kõige suuremad kannatajad. Kumbki ei saa pühapäeval puhata, ei töömehed ega naabrid.
Laiemalt võib probleemi kokku võtta ühe sõnaga - hoolimatus. Naaber ei hooli teistest naabritest, tellides mürarikkaid töid kas õhtuti või nädalavahetustel, tööandja ei hooli oma töötajatest, sundides neid töötama õhtuti ja nädalavahetustel, mitte väärtustades nende puhke-aega ja pere-elu. Konkreetne töötaja aga näeb ja tunneb kogu seda hoolimatust omal nahal, sest pahameel koondub tema peale (tellija - miks juba valmis ei ole?, tööandja - tehke kiiremini!, naabrid - töötage vaiksemalt!, naine, laps - miks sind pühapäeval kodus ei ole?) ja tihti järgnebki valik - Soome tööle.
Väidan, et suurem hoolimine ja teistega arvestamine on üks võtmefaktoritest, miks ülelahe Soome tööle minnakse. Kui alguses ei pruugita osata seda hinnata, aga juba mõne aja möödudes Eestisse naastes torkab erinevus väga silma. Ühel pool lahte on hoolimist, aga teisel poolel ei ole.
Ühe mittehoolimine toob kaasa ka teiste samasuguse käitumise ja vastupidi. Näitena sobib tsiteerida mu FB sõbra kirjutist Soome kohta: „Siin pole üldse haruldane, et korrusmajas on teadetetahvlil silt 'korter see ja see teeb sellel ja sellel kuupäeval pisiremonti. Vabandame müra pärast ja palume vabandust häirimise pärast'. Ma pidin algul pikali kukkuma, et mis mõttes? Ja kui naabrikorterinumbriga silt ükskord ilmus, küsisin naabrinaiselt- mis remonti ta teeb; sain teada et ta mees paneb mõned pildid seinale teise kohta rippuma. ... Selle asja nimi on Teistega Arvestamine ja see on tore" tsitaadi lõpp.
Laiemalt kajastab aga naabermaal elavate inimeste suhtumist järgmine tsitaat, samuti Soomes töötavalt noorelt pereisalt, võetud FB-st: "Töö ja raha ei saa kunagi otsa! Perega aga iga koos veedetud hetk on kordumatu ja ainulaadne! Kiiret pole siin valmis maailmas kuhugi!:)"
Siin ma näengi järgmist suurt väljakutset Eesti ühiskonna ees - areneda edasi inimesest hoolivaks ühiskonnaks, kus tööandja peab lugu oma töötajatest, kus töötajad suhtuvad hoolivalt nii oma töösse kui enda arendamisse, kus naaber peab lugu naabrist jne. Loetelu tahaks veel pikalt jätkata, sest sihiks võiks olla, et me kohtame hoolivust igal hetkel ja igal tänavanurgal.
