Palametsa pajatused: Spordielu varjukülgedest
Üleminekul nõukogulikule spordiseltside süsteemile ilmnesid vastuolud nii tugevamate tegijate ja suuremate summade hankimise kui ka võistkondade komplekteerimise osas. Kõige populaarsemaks jäi artellide poolt rahastatud Spartak, aga eks teisedki seltsid surunud peale. Koos kaardisüsteemi kaotamisega pääsesid paljudki noored senisest hoopis vabamalt alkoholi juurde ja seegi kajastus negatiivselt sportlikes saavutustes.
Igatahes telliti minult spordinoorte talvise peo tarvis 1948. a veebruaris manitsuskõne vemmalvärssides, mis algkooli saalis ka ette kanti. Tekst on mul õnneks alles ja olgu see ajastu dokumendina siinkohal ära toodud.
Keila noorsportlastele
Sul spordikihk ei anna asu,
paar korda metsas palli taod,
kuid kõigest sellest puhaskasu
saab Keila jaama einelaud.
Seal kustub janu õllesõõmus,
toob julgust rinda viinaklaas
ja alles siis sa oled rõõmus,
kui käpakile kõnnid maas.
Sind võitis Rapla, peksis Keava,
ka Vasalemmalt lüüa said.
Kõik lasteaia lapsed teavad,
et Keila poiss, see kaotab vaid.
Ehk mõnel vanuril veel meeles –
kord Keila võite koju tõi,
See toimus siis, kui ühel meelel
me poisid jalapalli lõid.
Kas tõesti sport peab jääma kängu
kui noori veetleb viinaklaas?
Kui paneks jälle tahte mängu
ja näitaks – Keila võidab taas!
Taas tõendame, et Harju leivast
saab küllalt jõudu kätepaar,
et tõsta raskusi, mis suured
ja teha tööd kui täitsamees,
et kaoksid lõpuks männijuured,
mis palliplatsil risuks ees. /_ _ _/
Lugu oli mõnevõrra pikem, aga piisab sellestki. Võite nüüd küsida: kuidas ma talvel Keilasse sain, kui ometi õppisin Tartus ja elasin sealses kurikuulsas Vana-Tiigi intris? Aga tol ajal oli kõrgkoolidel talvevaheaeg jaanuari lõpus – veebruari alguses ning see võimaldas nii Tallinnas kui Tartus õppijatel Keila sõpruskonnaga kokku saada ja ka üks korraliku kavaga spordipeoke korraldada.
