Milliseid kuulsa teadlase maailmapärandi juuri võib leida Helme kihelkonnast?

Astronoom Wilhelm Struve(1793 – 1864) on ilmselt kõige kuulsam maailmanimi, kes eales Helme kihelkonnas käinud. a mitte ainult käinud, vaid siinkandis ka korduvalt töötanud, oma innovaatilist teadustööd edendanud. Veelgi enam – just nendest esimestest, 200 aasta tagustest Helme ja naaberkihelkondades tehtud maa ja taeva ühismõõtmistest kasvas järgnevate aastakümnete jooksul (1816 – 1855) välja maailmateaduse ja kultuuri suursaavutus– Struve pikk meridiaanikaar. See ulatub läbi 10 riigi, Põhja – Jäämereäärest Musta mereni. UNESCO kandis Struve kaare 2005.a maailmakultuuripärandisse. Eesti sai sellega oma teise maailma kultuuripärandi tärni, Helme kihelkond (Helme ja Hummuli vald) esimese.

Struve Helmet ja Hummulit avastamas

Struve sooritas esimese väliekspeditsiooni Helmesse ja Hummulisse 200 aastat tagasi – 1816.a suvel. Tollane valgustatud mõisahärrade koostööühendus – Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet tellis noorelt Tartu ülikooli matemaatikaja astronoomia professorilt Lõuna – Eesti ja Põhja – Läti alade astronoomilis – trigonomeetrilise mõõdistamise, loomaks geodeetilist ja topograafilist baasi uue, täpse maakaardi väljatöötamiseks. Struve valis 200 aastat tagasi Helme kihelkonnas kolm looduskaunis paigas asuvat tugipunkti – Hummuli Mõisamäe, Helme kirikutorni ja Annikatsi põllukõrgendiku (Kärstna lähistel). Hummuli mõisamäe tippu ja Annikatsi kõrtsi tagusele kõrgele põllule ehitas Struve 3 – 4 meetrised signaaltornid. Helme kihelkonnakiriku torni seadis Struve 1. augustil 1816 sisse siinkandi kõige tõhusama vaatluspunkti, kust teostas korduvaid horisontaal- ja vertikaalnurkade mõõtmisi ja kõrgussuhete määramist Hummuli, Harimäe, Arula (Meegamäe),Annikatsi signaalide suunas. Oma 1831.a. Tartus avaldatud mahukas vaatluspäevikus kirjeldab Struve Helme mõõtmispaika päris üksikasjalikult. „Helme kiriku katuseharjast kasvab välja puidust torn, mille nelja aknaga kaheksanurkne kamber kannab ülal kõrguvat püramiidi.“ Struve seadis sellesse tornituppa üles oma universaalsektandi ja teised mõõteriistad ning märgib, et „torni igast aknast avaneb kaunis vaade mõnda ilmakaarde“. Struve kasutas vaatluspunktidest avanevat vaatevälja oma kuulsa kolmnurkade süsteemi (triangulatsiooni võrgustiku) kujundamiseks, mille trigonomeetriliste arvutuste (kaugus – ja kõrgussuhete)põhjal Liivimaa tuntuim maamõõtja ja topograaf G. Rücker tegi uue Liivimaa atlase. Tänu Struve ja Rückeri koostööle saame teada mitte ainult Helme kirikutorni kõrguse (131,37 meetrit üle merepinna), vaid ka olulise fakti, et juba 180 aastat tagasi, 1836. aastal avanes sealt vaade uue kasvava kihelkonnakeskuse Tõrva esimestele majadele.

Struve kaare tugipunktid

Wilhelm Struve töötas Helme kihelkonna vaatluspunktides üsna pika aja vältel – 1816., 1818., 1822. ja 1827. aasta suvel. Kui esimesel perioodil (1816 -18) keskendus Struve eelkõige väga praktilisele ülesandele– maastikuobjektide koordinaatide mõõtmisele, siis järgneval kümnendil oli uurimiskeskmes vahetult kraadimõõtmised, mille tulemused võimaldasid inimkonnal esmakordselt teada saada koduplaneedi täpset kuju ja suurust. Kokku jääb Eesti territooriumile Tartu Tähetorni kõrval ainult 22 Struve kaare tugipunkti. Helme kihelkond on ainus, kust Struve kraadimõõtmisteks valis koguni kolm juba 1816. aastast tuttavat paika. Kõige sagedamini viibis Struve Hummuli mõisa mail.

Kokku viiel korral vähemalt seitse päeva, mille jooksul lisaks Mõisamäele rajatud signaaltornile olid vaatluspunktideks ka Hummuli –Helme kirikutee lähedale jäänud Hummuli mõisa tuuleveski (mille varemekivid peaksid alles olema) ja kõrgemal Mõisamäel asuv talu. Hilisematest Struve arvutustest selgub, et tuuleveski kõrgus (üle merepinna ehk Riia lahe veepiiri) oli 107,59 meetrit, samas kui Mõisamäele rajatud signaal omas 125,58 meetriga selge eelise. Helme kihelkonna kõige kõrgem vaatluspunkt asus aga Tuhalaane mõisa mail. Sakala kõrgustikul olev Annikatsi põllukõrgendik ulatus 136,24 meetrit üle merepinna. Kahju, et EW väljakuulutamise järel need Kärstna kandi kaunid paigad möödunud sajandi kahekümnendate alguses brutaalselt Helme kihelkonna küljest ära lõigati. Ehk oleks eelseisva omavalitsuste lõimumise käigus põhjust taas ka põhja poole kiigata?

Mis saab edasi?

Tõrva – Helme Reisi – ja Raamatuklubi arutas 15. jaanuaril Struve maailmapärandi jäädvustamise võimalusi Tõrva – Helme piirkonnas. Ettevõtjate, turismiarendajate, reisi – ja raamatusõprade arvates tuleks käesolevat aastat Helme kandis tähistada Struve aastana, taas-märgistada need kohad, kus Struve siinkandis töötas oma ilmakuulsa kaare loomisel. Kõige suurem turismipotentsiaal on (kuni Helme kiriku taastamiseni?) Hummuli Mõisamäel. Selle tipus võiks taastada Struve Signaali, mille joonised on säilinud. Koos teiste Struve kaare tugipunkte haldavate valdadega, Eesti Maa-ameti ja RMK-ga saaks juba tänavu ühisprojekti raames hakata korrastama ja sarnase märgisega (Struve bareljeefi ja UNESCO embleemiga) tähistama maailmapärandi tugipunkte. Hummuli Mõisamäest ja selle ümbruskonnast võiks hea pealehakkamise korral teha matkajate, ratta – ja suusasõprade ,loodus – ja ajaloohuviliste Meka. Mõisamäe tippu annaks rajada ka ilusa, Struve vaatlussuundi märgistava platvormiga vaatlustorni. Turismimaailmas on kiiresti kasvav trend maailma kultuuripärandisse kantud objektide ja nende asukohtade külastamine. Kasutagem siis ka Helme-Hummuli mail seda võimalust. Ühendagem jõud teiste asjast huvitatud omavalitsuste, ettevõtete ja aktiivsete inimestega ning rajagem juba lähiaastail Tõrva- Helme piirkonda läbiv rahvusvaheline turismitee Via Struve.

13. mail korraldab Reisiklubi Tõrva gümnaasiumis Struve kaare 200. juubelile pühendatud Eesti tippteadlaste ja spetsialistide ümarlaua. Kutsume kogukonna aktiivseid inimesi ja teadmishimulisi noori selleks valmistuma ja mõttevahetustes osalema.