Tartu külje alla planeeritav tselluloositehas võib põhjustada veekogude kinnikasvamise

Nii Läänemere reostuse kui ka Tartu külje alla planeeritava tselluloositehase kontekstis on palju räägitud eutrofeerumisest ehk liigtoitelisusest. See tähendab, et vees on liiga palju toitaineid, mis soodustavad rohket taimestiku kasvu ning veekogu kinnikasvamist.

Vetikate ja veetaimede vohamine toob aga sageli endaga kaasa hapniku puuduse ja veekvaliteedi halvenemise.

Eutrofeerumine kui inimese poolt põhjustatud veekogude vananemise kiirendamine on muutunud 21.sajandil globaalseks keskkonnaprobleemiks, mis hävitab veekogusid vaikselt, kuid pidurdamatult. See protsess on kahjulik ka inimese tervisele - sinivetikate vohamisel eritavad nad sedavõrd palju mürgiseid ühendeid, et tekitavad suplejatel nahalöövet.

„Veekogude eutrofeerumist võib pidada ka veekogude vananemiseks, nende arengu loomuliku protsessi osaks. Ent inimtegevus ei tohiks seda kiirendada ega sellele kaasa aidata. Sellega põhjustame nii veeliikide, nende elupaikade kui ka veetaimestiku hävimist. Elurikkus vees ei suuda inimtegevuse mõjul nii kiiresti muutuva olukorraga kohanduda ja hukkub. Seepärast peame mõju pidurdama ja vähendama,“ ütles keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna juhataja Rene Reisner.

Eutrofeerumist põhjustavad fosfori- ja lämmastikuühendid, mis satuvad veekogudesse põllumajandusliku hajureostusega või linnade, asulate ja tööstuse reoveega. Põletusseadmete heitgaasidest pärit fosfori- ja lämmastikuühendeid sadeneb veekogude pinnale ka õhust. Lämmastik ja fosfor satuvad veekogudesse ka looduslikult, kuid inimtegevus suurendab liigsete toitainete hulka tunduvalt.

Millest saab eutrofeerumine alguse? Esmalt ning sageli inimtegevuse mõjul satuvad reostus ja toitained vette, mis soodustavad vetikate ja taimede kiiret kasvu. Vetikad ja taimed kasutavad ära vees oleva hapniku, muudavad vee hägusaks ning päikesevalguse puudumine hakkab pidurdamine taimestiku kasvu. Suur hapnikupuudus põhjustab ka kalade hukkumist. Lõpuks saab aga ka veetaimedel ja vetikatel toit otsa ning ka need surevad.

Kui ka vetikad surevad, hakkavad bakterid lagundama surnud taime- ja vetikamassi. Taime- ja vetikamassi lagundamisel vabaneb veel toitaineid, mis kiirendavad bakterite kasvu ja hapniku tarbimist. Vähese hapnikuga ja rohke bakteri populatsiooniga ökosüsteemis hävineb looduslik kooslus. Eutrofeerumise tagajärjel võivad ka kaldad kinni kasvada.

Kui ka vetikad surevad, hakkavad bakterid lagundama surnud taime- ja vetikamassi.

Eestis on peamine toitainete allikas põllumajandus, kus kasutatakse liigselt väetisi, mis sisaldavad fosforit ja lämmastikku. Kuigi probleem on endiselt olemas, on võrreldes veel kümne aasta taguse ajaga olukord jõudsalt paranenud. Selle põhjuseks on reoveepuhastussüsteemid, mis eemaldavad reoveest suurema osa lämmastikust ja fosforist.

Läänemerel ilmnesid esimesed eutrofeerumisest põhjustatud merekeskkonna probleemid juba 1950.aastatel. Eutrofeerumise tagajärjel on tekkinud Läänemerre hapnikuvaesed ehk niinimetatud surnud tsoonid, mille levik on 115 aasta jooksul peaaegu kümnekordistunud. Täna on kogu Läänemeri eutrofeerumisest tingituna mõjutatud.

Praeguseks on õnneks fosfori- ja lämmastikuühendite iga-aastane merre jõudev kogus vähenenud, kuid paraku on meres varasemast veel väga palju saasteaineid ning positiivsed muutused ei kajastu loodetud kiirusega keskkonnas. Teadlased usuvad, et mere olukorra paranemise märke võib oodata umbes 10 aasta pärast.

LÄÄNEMERE STRATEEGIA AASTAFOORUM

Tallinnas toimub 4.-5. juunil kõrgetasemeline Läänemere Strateegia Aastafoorum, kus otsitakse lahendusi, kuidas lahendada Läänemere keskkonnaprobleeme, ühendada Läänemere piirkonda ja suurendada selle heaolu.

Aastafoorumit korraldavad Välisministeerium ja Balti Arengufoorum, tehes koostööd Keskkonnaministeeriumi, Euroopa Komisjoni ja teiste partneritega. Aastafoorum on kaasfinantseeritud Euroopa Regionaalarengu Fondi programmist “Interreg – Baltic Sea Region“.