Laulupeoveteran: kas me sellist pidu tahamegi?
Huvitav on märkida, et olen ilmselt üks neid väheseid, kes on olnud osaline esimesel sõjajärgsel üldlaulupeol, mis toimus 1947. aastal Tallinnas, kus kanti esmakordselt ette ka Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm..".
Nimelt olin ma tol hetkel veel alles mõnekuine emaüsas olev inimloode, kuid, nagu on öelnud Sir Yehudy Menuhin ühes oma kunagises intervjuus, et ta on kindel, et tema muusikukärjääri aluseks oli tema ema muusikuksolemine (pianist!), kes samuti juba lootena kuulis head muusikat enda ümber. Seda on muide ka hilisemad teaduslikud eksperimendid kinnitanud, et juba paarikuine loode "kuuleb ja näeb" oma ema kõrvade ja silmade läbi ning tunnetab ka ümbrisevat elukeskkonda (Minu ema oli toona Eest Raadio segakooris professionaalne laulja ning õppis professor Tiit Kuusiku lauluklassis ka laulmist paralleelselt ning oli hiljem ka ise TRK laulupedagoog – ja muidugi ka lauljana/solistina tunnustatud inimene).
Pean siinjuures ütlema, et ka minu edasine elutee on olnud üldjoontes kulgemine ühelt laulupeolt teisele – seda erinevates kooriliikides kaasa lauldes.
Kui 1950. aasta üldlaulupeol käisid vaid mu vanemad ja isa on ka paar fototki sellelt teinud meie pere sõpradest, kes toona peol olid ja osalesid, siis juba 1955. aasta üldlaulupeol käisin ma ise lauluhuvilise poisikesena ema käekõrval kogu rongkäigu kaasa – rahvamassi spaleeride seljataga ja olin ka tunnistajaks viimasele laulupeole vanal laululaval.
Edasi aga algasid juba minu enda esinemised – algul J.T.K. Poistekoori ridades (1960 ja 1962). Esimene neist jäi muidugi oma vihmavalinguga eriliselt meelde – meie olime kontsertkoorina rongkäigu pea järel, mistõttu saime vaid esimes sahmaka ja jõudsime kohe ka laululava alustesse ruumidesse peituda (lastekollektiivid viidi käigult kohe kõik sinna ja oli üsna kurb vaadata neid "üdini" märgi lapsi oma pidurõivastes, keda aina juurde tuli!). Täiskasvanud kogunesid ise uue laululava kaare varju, kuid rahvas väljakul oli üks tohutu vihmavarjude meri, sest toona ju polnud meil veel neid plastikust päästvaid vihmakeepe (käisin seda ise lavaalustest käikudest vaatamas).
Rahvas ootas kannatlikult – alguses lükati kontserdi algus kohe kahe tunni võrra edasi, kuid siis tehti seda hiljem vee kaks korda ühe tunni võrra ja kui ikka oli sadu tugev, siis öeldi, et kontsert toimub järgmisel hommikul enne tolle päeva kontserti ja inimesed läksid vaikselt koju ning lauljad oma peatuspaikadesse riideid kuivatama. Minagi lippasin tulistjalu kodupoole. Ning järgmisel päeval oli ilus ilm ja antigi kaks kontserti järjest – pidulised olid ju kahe päeva kavad selgeks õppinud.
Selliselt kestis see kuni 2004. aasta üldlaulu- ja tantsupeoni, mil' oli taas kord suurem vihmavaling rongkäigu ajal. Tol ajal käis peast läbi mõte, et see oleks toredaks sümboolseks lõpetuseks minu laulupidudel osalemistele (algus ja lõpp – vihmasajus!), kuid elu läks omasoodu edasi.
Paraku tulebki praegu tunnistada, et viimaseks see pidu jäigi mulle, kuigi pereliikmed on veel hilisematelgi pidudel osalenud. Kahjuks pean tõdema, et mind tõsiselt pahandas see üleüldine korraldamatus juba nende pidude eel (2009 ja 2014 , millele lisandusid ka koolinoorte omad 2007 ja 2011) nootide osas ja ka paljus muuski – ei suudetud rongkäikugi normaalselt liikuma panna "voogavate rahvamasside" vahel, mistõttu peokontsert hilines tunde. Võtsin ka sõna ajaleheveergudelgi, kuid sain üksnes sõimu osaliseks – kommentaarides. Kuna olen ka eelnevalt ajakirjanduses tihtipeale sõna võtnud, siis mind selline asi väga ei hirmutanud (mõni kommenteerija oli äratuntavgi ja neil panin kohe suu kinni). Pereliiikmedki on asjast aru saamud ning loobunud, v.a. üks, kes on ise koorijuht – tema peab (ja pidi) osalema, kui koor osaleb.
Laulupidudel osalemisest loobusin peale 2004. aasta üldlaulu- ja tantsupidu juba eelpoolnimetatud sümboolse kokkulangevuse kõrvalt ka seetõttu, et nägin selle üldrahvaliku ürituse tänapäevast suurt kommertsialiseerumist "väga suures plaanis", mis aga on vastuolus minu isikliku arvamusega sellest rahvapeo traditsioonilisest olemusest. Muidugi mängis siin ka teatud osa minu tervise halvenemine, kuid põhiliseks tõukejõuks, miks ma kooris laulmisest lobusin, oli ikkagi nn "asjapulkade" suur suutmatus asju normaalselt ja ka just inimlikku lähenemist nõudvalt läbi viia.
"Heliloojakesed" ei suutnud oma tellimustöid õigeaegselt valmis kirjutada, mistõttu jäid ka trükikojad hätta nende õigeaegse väljaandmisega ja koorijuhid pidid tegema ülisuure pinge all, kiirustades, oma tööd, et õpetada kooridele selgeks kõik ettekandele tulev materjal ning sedagi tuli väga varakult veel ette kanda mingitele "komisjonikestele", kelle liikmed tihtipeale veel ka solvavalt käitusid oma sõnavõttudega, mis põhjustas enne 2009. aasta üldlaulupidu üsna paksu pahandust ja mõnegi koori laialiminekut, millest aga tänaseni pole suudetud õppust võtta (inimesed on ju jäänud samaks).
Kooridest aga veel niipalju, et kui nõukogude ajal olid koorid enamasti suured ja said tegutseda rahvamajades (külades ja väikelinnades), siis nüüdseks on neist suurtest kooridest järel vaid riismed, kuna meie lollide riigis pole juba pikemat aega mingit normaalset regionaalpoliitikat aetud, et külaelu välja ei sureks (kadunud on postiasutused, pangaasutused – isegi pangaautomaate pole, kadunud on ka poed ja koolid ning rahvamajadki panevad järjest uksi kinni koos sealolnud raamatukogudega), mis tähendab ju seda, et inimesed kolivad maalt ära ja sellega seoses ka olemasolnud suured koorid lihtsalt "kuivavad kokku"!
See aga tähendab, et meeste puudumisel, kes just suuremalt osalt on läinud Soome "kalevipoegadeks", tuleb nüüd segakooride asemel hoopiski naiskoore moodustada, milles aga ka lauljate arv väheneb eelpoolnimetatud põhjustel.
Teadaolevalt on meeskooride arv ja neis osalejate arv vähenenud lausa kriitilise piirini. Seda püütakse katta nüüd juba sellega, et olemasolevate segakooride meeslauljaid sunnitakse omandama ka meeskooride repertuaari. Iseküsimus on muidugi veel ka see, et koorid (loe: kooriliikmed) ise vananevad (tean naiskoori, kus laulab 90-aastane laulja, kes on ju hingelt noor ja häälgi veel täiesti olemas, kui vaid tervis vastu peaks) ja kuna noori ei tule peale, sest tööd tuleb rügada lausa mitme koha peal, et kuidagi ära elada (saadavad sissetulekud ei võimalda teistsugust elu), siis selliselt edasi minnes jõuame varsti oma kommertsialiseerunud laulu- ja tantsupidude traditsiooniga laulu- ja tantsupidudeni lätlaste moodi, ehk seal ju on jõutud selleni, et osalejaiks on vaid professionaalid ja ehk veel ka mõni poolprofessionaal. Siit küsimus: kas me sellist pidu tahamegi?
Kui kooride ettelaulmisi hinnatakse ülirangelt, nagu seda on näidanud viimased korrad, siis pole ka ime, kui nii mõnigi koor loobub sellest "kadalipust" ja keskendub lihtsalt omaenda repertuaari omandamisele, mis on jõukohane ja ka ühtlasi meeldivam tegevus, sest mingit tellitud "kilinat-kolinat" pole eriti meeltmööda õppida, kui seda oma kontsertidel ei tahetagi esitada. On muidugi ka selliseid kaasaegsid autoreid, kelle laulud on hinge läinud – Peep Sarapik, Tõnis Mägi ja Siiri Sisask ja ehk mõnigi veel, kuid mitte kõik kaasaegsetelt autoritelt tellitud tööd pole ühtviisi rahvale omaseks saanud ja kui veel ka lihtsalt mingi algselt kolmehäälne setu laul seatakse nii ümber neljahäälseks, et seal lausa klastrid moodustuvad, siis pole ime, kui need korralikult kõlama ei hakkagi (klaveri peal võib ju taoline akord tunduda huvitav, kuid koori esituses – eriti suure laulupeokoori esituses – võib see olla üsnagi äpardunud asjake).
Koorijuhid ja lauljad näevad tohutu vaeva ära, et sõelast läbi pääseda, kuid paratamatult tekib küsimus: mille nimel? Kas see tasub küünlaid? (eelpoolmainitud 90-aastane Nõmme Naiskoori liige pääses sõelast läbi oma kooriga ja on ilmselt vanim naislaulja seekordsel peol).
Ärgem unustagem meie laulutaadi ütlust, et kooride taset tuleb pikkamisi paremaks muuta, kuid rahvale tuleb ka pidutuju luua, et tahetaks laulda (seda viimast aga praeguses olukorras pärsitakse ja taset tahetakse sundkorras kiiresti üles viia, mis pole õige lähenemine).
Kui 50 aastat tagasi – juubelilaulupeol Tallinnas – Üliõpilassegakoor (mille liige toona olin) alustas Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm.." laulmist laululavalt, siis tuli kogu lava kohe kaasa ja kaks esimest salmi lauldigi ilma dirigendita ning alles kolmandat salmi tuli maestro ise pulti – oma "keelatud" laulu – juhatama, siis oli see rahva suur võit. Kogu lauluvälja oli püsti ja laulis kaasa – isegi toonased "parteibossid" olid püsti ja ainuke, kes istus, oli Moskvast saabunud aukülaline – sm Furtseva (NSVL-i kultuuriminister), kes tegi sellest kõigest "omad järeldused", mis kajastusid järgnevate laulupidude kavades.
Mul on olnud õnne laulda erinevates kontsertkoorides (tolleaegsetes – suurtes) ja ka nüüdsetes (väikestes – kammerlikes) selliste koorijuhtide käe all, nagu Uno Järvela, Aksel Pajupuu, Kuno Areng, Olev Oja, Ants Sööt, Tiia Loitme ja ka Tuudur Vettik ning loomulikult Gustav Ernesaks on juhatanud koore, milles olen lauljana osalenud (ja nii mõnigi veel), kuid samuti taoliste dirigentide taktikepi all (koos orkestritega) nagu Neeme Järvi ja meie hulgast juba lahkunud Roman Matsov ja Eri Klas ning liiga vara lahkunud Peter Lilje.
Olen olnud kogu elu koorilaulu suur asjaarmastajast fänn ja kaasalööja ning usun kindlalt, et siin on omajagu süüd ka just sellel 1947. aasta üldlaulupeol, sest G. Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm" ettekanded on mind alati erutanud – olgu ise kaasa lauldes või saalis püsti seistes teisi kuulates.
Üks huvipakkuv asjaolu on asjal veel juures: nimelt osales ema ERS-iga 1947. aastal veel ka ENSV esimese täispika mängufilmi tegemisel koorilauljana ning koos minuga! Huvitav on see, et minu elu oligi suurel määral seotud hiljem ka just filmiasjandusega, mis sai alguse 1963. aasta sügisel, kui olin Tallinna 1. Keskkooli (Gustav Adolfi Gümnaasium) õpilane ja huvilistel paluti osaleda kinostuudio Lenfilm vändatud Hamleti massistseenides (naljatades sai toona öeldud, et olin Innokenti Smogtunovski (mängis filmis peaosalist) dublant, kes tegi ära filmis raskemad ning ohtlikumad võtted), mille võtted toimusid linnamüüri ääres – otse kooli õuel, kuid ka hiljem olen osalenud nii mõneski Tallinnfilmi tegemises ning tagatipuks töötasin kokku ligi 22 aastat selle asutuse tootmisosakonnas, kuni pankrotini välja (1996). Seegi asjaolu tõestab ehk mingil määral inimeste elu seotust ome sünnieelse perioodiga, mis minu puhul on seda lausa mitmekordselt teinud.
Kahjuks on praeguseks olukord välja kujunenud üsnagi kummaline. Meie laulupeotraditsioon on justkui traditsioonidel püsiv nähtus ja selle tradisiooni, kui nähtuse, edasikandjaiks tuleks pidada (pikkade) traditsioonidega kollektiive (pean siinjuures silmas nii laulukoore, rahvatantsurühmi kui ka erinevaid instrumentaliste – pasunakoore (!) ja muid orkestreid), mis on oma tegutsemisaja jooksul juba ka traditsioone hakanud looma. Praegu aga on olukord sellinne, et vahetult enne järgnevat laulu- ja tantsupidu luuakse terve hulk nn projektikollektiive, mis koosnevad põhiliselt noortest ja võimekatest (noodilugejatest) inimestest, kes aga hiljem, peale seda laulupeo projekti, tavaliselt enam üheskoos edasi ei tegutse, mis ju tähendab traditsiooni lõhkumist. Need projektikollektiivid on oma noodilugemisoskuse osas ja noorte ning tugevate jalgadega (tantsu- ja võimlemisrühmades) suureks ohuks vanu traditsioone omavatele kollektiividele (külakoorid, rahvatantsurühmad ja orkestrid), omamata mitte mingeid traditsioone ega ka neid edasi viia tahtes, kuna enamjagu sellistest kollektiividest laguneb kohe peale järjekordset pidu ära (mõni väga üksik ehk jääb mõneks ajaks püsima).
Taolist kogemust on meil juba ligemale paarkümmend aastat viljeletud/juurutatud ja igati heaks kiidetud, kuid ei arvestata sellega, et selline tegevus võib ehk küll anda neile kollektiividele teatud eelise selleks momendiks, aga kaotajaiks on põhiliselt väikesteks jäänud külakollektiivid (nn "maasool"), kes ei suuda konkureerida taoliste jõuliselt pealetungivate projektikollektiividega (ja mitte ainult, sest ka suuremateski linnades, kaasa arvatud Tallinn, on küllaga vanu traditsioone omavaid kollektive, kes samuti ei suuda ehk enam konkureerida taoliste pistrikega). Antud juhul aitaks hädast välja see, kui kehtestada mingi miinimumperiod, mille jooksul peab kollektiiv end olema tõestanud, kui traditsiooniomajat (näiteks neli või viis aastat), mis aga ei oleks kohustuslikuks koolides tegutsevate kollektiivide ja ka välismaal olevate eesti kollektiivide osas.
Ja veel, kuna olen ju asjadega kursis, siis oli viimasel ettelaulmise eelproovil tunduvalt hõredam seis, sest ülirange hindamine lihtsalt peletas nii mõnegi naiskoori peale esimest ettelaulmist eemale ja lihtsalt ei tuldudki välja enam selleks teiseks ettelaulmiseks, kus oli ju ka see vägisi neljahäälseks muudetud kolmehäälne seto naiskoori laul "Kergotamine", kus oli ka veel lisaks raske liikumine vaja kaasa teha. Nii raske ei oleks pidanud see liikumine ka oma väikeste erinevustega olema, sest kaugelt - lauluväljakult - vaadates ei paista need nüansid praktiliselt ju väljagi. Samasugune kooride vähenemine olevat olnud ka teistel kooriliikidel peale esimest ettelaulmist - teise eelproovi ja ettelaulmistele lihtsalt ei tuldudki enam välja - see oli mõne koorijuhi tähelepanek.
Rahvatantsupeost rääkides võiks mõelda ka selle populariseerimisest enam rahva seas – ja just sellega, et tantsijad tegeleksid üksnes tantsuga ja mitte nõuda neilt veel mingeid liikumis/võimlemisharjutusi nõudvate kavade selgeksõppimist. See aitaks tõsta nii tantsude kvaliteeti, kui anda võimalust hoopis üle riigi laialiolevail liikumisrühmadel ka oma kavad tantsupeole rahvale näha tuua. Kui seda peavad tegema rahvatantsurühmade liikmed, kes peavad oma esinemiste vaheaegadel jõudma ümber riietuda, siis see ju võtab neilt tohutu energia, mis lisandub ajakulule.
Ega Kalevi staadion pole kummist, on öeldud, et sinna kõik soovijad ära mahuks. See on muidugi õigus, kuid selles ongi ju küsimus, et nii saaksime seda tantsupidu ka rahva seas veelgi populaarsemaks muuta ja uusi jõudusid rakendada, sest kui hakkavad kaasa lööma võimlemisklubid oma kõrge meisterlikkusega, siis on ka see täpset liikumist nõudev osa end kuhjaga ära tasunud ning inimestel on väljund olemas oma oskuste üldisemaks näitamiseks. Peo lõpupala ajaks, milleks on ju traditsiooniliselt Tuljak, võiks need võimlemis/liikumisrühmad ka staadionil olla, moodustades ringi ümber tantsuplats (kasvõi kahes reas!) ja liigutades muusikarütmis käsi ja jalgu kaasa. Selline oleks minu nägemus.
Nüüd veel ka paar sõna spekulantidest – nägin juhuslikult Osta.ee lehel kuulutust, kus pakuti müüa tantsupeopileteid 175 € tükk! Ilmselt ollakse ehk arvamusel, et kui staadion on väljamüüdud, siis võib küsida piletite eest, milist hinda tahes. Õnneks lugesin hiljem, et nüüd tehakse staadionile juurde lisatribüünid ja, et need piletid tulevad müüki maikuus – kolme kontserdi peale tuleb seega üsnagi arvestatav hulk pääsmeid juurde, mis kindlasti taolistele spekulantidele paneb "päitsed pähe".
