Millegipärast töötavad puulõikamise kombainid ehk harvesterid ja veotraktorid metsas iga ilmaga, juhil katus pea kohal ja masinal laiad rattad või roomikud all. Lõigatud palgil pole vahet, kas on vihmamärg või päikesekuiv, kaubaks läheb niikuinii. Kahjuks on metsatööd jätnud loodusesse palju rohkem segipööratud maastikke kui viljakasvatus põldudel, millel paraku ka mõned teistlaadi ohtlikud kõrvalmõjud elu- ja liigirikkust ähvardamas. Kas asi on kultuurituses, rahas või austuse puudumises oma maa vastu?

Neil maa-ettevõtjatel, kes tegelevad mitme alaga, nii metsamajandamise kui põlluharimisega, on aastaring tööd täis. Jätkuks vaid tegijaid, inimesi. Kevadel on eriti kiire, kui samal ajal on vaja metsa istutada ja suvivilja külvata. Selleks ajaks peavad raietööd metsas lõpetatud olema ning mehed kolivad harvesteri pealt põllutraktori rooli taha. Oleks vaid, et tublisid töökäsi maal ikka jätkuks. Elada on ju siin palju parem kui linnas ja need, kes kord maaelu on valinud, saavadki siin hakkama. Hakkajatel meestel-naistel maal tööpuudust ei ole.

Sedaviisi töid põllu ja metsa vahel hajutades teeme teene loodusele ning seeläbi ka iseenestele, kui peame metsas kevad-suvist linnurahu ning hoiame au sees esivanemate maaelu traditsioone: kevadest sügiseni põllul ja karjamaal, talvel laudas ja metsas.