See on ikka nii, et valimiskampaania ajal kuludest rääkida ei taheta. Meiegi programmis oli see teema sees, aga kõvasti sellest ei räägitud, sest teised teemad olid olulisemad. Tegelikult oli juba sügisel näha, et puudujääk on olemas.

Kogusumma ei ole päris miljard ja see on nelja aasta peale kokku. Kindlasti ei ole mõtet rääkida, et me selle ühe aastaga ära likvideerime, aga on täiesti loogiline, et iga riik püüdleb selle poole, et tulud ja kulud on ühel hetkel tasakaalus.

Riigieelarve tasakaal on muidugi tore, hea asi. Aga Eesti võlakoormuse juures ei ole nelja aasta peale ka miljard eurot juurde laenata mingi probleem. Midagi hullu sellest ei juhtuks.

Küsimus on selles, milleks laenu võetakse ja kuidas see tagasi makstakse.

Ka 100 eurot kiirlaenu võtta ei tundu suure probleemina. Ent võtad veel 100 ja veel 100 ning ühel hetkel muutub see probleemiks. Tagasimaksmiseks tuleb teha muudatused, et ei tekiks uuesti vajadust laenu võtta.

Hädapäraseid laene oleme me riigina COVIDi ja sõja pärast juba võtnud.

Kas laenu võtmine ja selle kasutamine ei ole natukene sildistamise küsimus? Lõpuks on meil üks riigieelarve, millest osa on laen ja see on meie enda nimetada, kas laenuraha läheb kaitseinvesteeringuteks, teedesse või kuhugi mujale.

Kõikidel laenudel ei ole silti küljes, osal siiski on. Üks võimalus on vaadata eelarve tulud ja kulud üle ning kui viimaseid on rohkem, siis vahe jaoks laenu võtta. Aga mis me nende kuludega siis edaspidi teeme? Mõelda tuleb sellele, et kui me laenu eest kuhugi investeerime, siis mis sellest tulevikus eelarve kontekstis juhtub ehk kas me teenime selle arvelt rohkem.