Kõrgemates “tornides” oli valge viin. Vahel toodi välja ka Vana Tallinn, Kännu Kukk või Gabriel. Väiksemates kausikestes olid tumedad seened nagu nööbid, mida tuliveele peale haugati. Mäletan, kuidas vanaisa sättis taldrikule peened jahimehevorstid, kallas neile piiritust peale ja süütas põlema. Kui kärakas pealt ära põles ja leek kustus, võis vorsti süüa. Nende maitse oli nii eriline, et jääb meelde surmani.

Võib küll öelda, et laud ägas toidu all. Aga eks suurem osa sellest kraamist oli defitsiit, mida hoiti sahvris ega söödud iga päev.

Aastatega koosviibimised muutusid, ka menüü muutus. Peolauale jõudis üha sagedamini importkraami. Koostise poolest oli see varasemaga võrreldes muidugi “puhas keemia”, aga ikkagi välismaine ja värviline.

Umbes aasta eest kogesin aga onu peielauas maitseelamust, mis kandis mind ajas neli aastakümmet tagasi. Kõik need “nostalgiasöögid” olid kodused, värsked. Keedetud veisekeel tahtis keele alla viia.

Miks ma üldse sellist asja meenutan ja praeguste võimalustega võrdlen? Aga sellepärast, et olen nüüd üsna pikalt jälginud üht Eesti toidukaubanduse nišši, kuhu kuuluvad nii-öelda retrotoidud, mis vabalt saadaval. Võid kas või iga päev osta kartulisalatit, singirulle, heeringafileed, kalamarja, täidetud mune – kõike seda, mis näiteks Moskva olümpiamängude aegu veel peotoiduks klassifitseerus. Mida aga maitseomadustelt ei anna omaaegse peolauaga võrrelda.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid