Te olite väga rahul, kui eelmisel nädalal võttis riigikogu vastu jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse. Kas tavalisel prügisorteerijal on põhjust olla sama rõõmus?

Ma pean tõesti seda väga oluliseks, isegi märgiliseks sündmuseks.

Kõige suurem probleem jäätmevaldkonnas on see, et viimase kuue aasta jooksul ei tehtud mitte midagi ringlussevõtu edendamiseks. Isegi valesti ei tehtud! Kui oleks valesti tehtud, oleks saanud vähemalt parandada, aga kuus aastat polnud keegi suutnud parlamendis menetleda lõpuni ühtegi eelnõu.

Jah, võib arutleda, kui sisuline uus seadus on, aga see, et üleüldse parlamendis midagi vastu võeti, näitab, et me tahame selles valdkonnas midagi ära teha.

Siiani oleme elanud viie või kuue aasta taguste otsustega, needki polnud midagi revolutsioonilist. Samas ühiskonna ootus on muutunud ja jäätmemajanduse debatt on üha olulisem.

Tundub, et tervelt kümne aastaga pole eriti midagi muutunud. Samas järgmise kümne aastaga peaks aset leidma tohutu hüpe. Kuidas see üldse võimalikuks saab?

Aga meil ongi nüüd ajagraafik väga tihe. Oleks varem mingidki sammud tehtud, oleks praegune tempo lihtsam ja areng sisulisem. Praegu me menetleme parlamendis ju lihtsalt direktiivide ülevõtmist, kus mänguruumi suurtes protsessides pole.

Võimalik, et me jääme isegi siin ajagraafikust maha.

Praegu on kõige kiirem biojäätmetega. 2023. aasta lõpus peaks neid saama kodu juures ära anda või kompostida. Meie senine passiivsus pole üldse julgustav nii suureks muutuseks.

Esmalt, see otsus biojäätmete kohta on ülioluline selles osas, et protsess peab olema kõigis kohalikes omavalitsustes ühesugune. Vahet ei ole, mitu korterit on kortermajas või kui suur on majapidamine — ühtmoodi tuleb biojäätmed igal pool kokku korjata. Praegu on omavalitsused teinud erisusi, näiteks et alla 12 korteriga kortermajas ei koguta eraldi biojäätmeid. Samas neid seal ju ikkagi tekib. Kuhu need siis pannakse?

Olen ise väga lootusrikas ja usun, et see eesmärk õnnestub 2023. aasta lõpuks saavutada.

Kuidas ikkagi?