Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

“Kuskilt peab ju suguvõsas niisugune traditsioon pihta hakkama,” muheleb isa Reijo, kinnitades, et enne pole tema ega ka Jaanika pereliinis kellelgi mitmikke sündinud.

Teise sagedasema küsimusena uuritakse enamasti, kuidas pere toime tuleb. Selle peale kostavad vanemad, et kui pead ja tahad, siis saad kõigega hakkama. Eks beebidega muidugi oli palju tegemist, aga õnneks on ka Jaanika vanemad abiks olnud ning kõik said söödetud-joodetud-mähitud ja piisavalt tähelepanu ka.

“Keerulisem aeg on hoopis nüüd,” muigab Reijo, vihjates kolmikute ligihiilivale murdeeale, mis lapsed tujukaks ja isepäiseks muudab. Eks kaksikudki lase vahel nutujoru kuuldavale, kui mõni asi vastukarva käib või nad omavahel ühist keelt ei leia, aga teisalt võivad nad kahekesi mängusoonele sattudes ka mitu tundi segamatult askeldada.

“Võib-olla üks laps ripuks rohkem vanemate jala küljes,” arutleb Reijo.

Tegelikult läkski pere teisele ringile mõneti seepärast, et saada teada, kuidas on oodata ja kasvatada ühte last.

“Tahtsin ka ilus rase olla, et kõht ei ole nii suur ja…” muigab Jaanika. Aga võta näpust! Lapsed tahtsid ikka komplektina nende perre tulla, mitte ükshaaval.