Alisa terane pilk tabas mind esimesena ja seni kui mina veel pisut kahtlesin, muutus tema otsiv vaade sõbralikuks naeratuseks. Ta ulatas tervituseks käe ja seejärel olime mõlemad kindlad, et polnud eksinud. Hommikupäike ei olnud veel jõudnud alanud päeva talumatult kuumaks kütta ja kesklinna kohviku õuepoolne terras pakkus külalislahkust võrdväärselt nii usutlejale kui ka usutletavale. Üsna jutuajamise alguses sai selgeks, et Pärnu külalislahke sõbralikus ongi üks neist mitmest põhjusest, mis Tartus sündinud ja kasvanud noort naist juba terve aasta siinse ettevõtmisega seob.
Siiski alustas ta vestlust sellest, et põlvneb eesti-vene kodust, kus vanemad on pärit erinevatest rahvustest ja tema suureks sooviks on paljude siin elavate rahvakildude sama aupaklik üksteisega lävimine, nagu teevad seda Alisa ema ja isa. Alisa tunnistas, et armus rohelusse uppuvasse rannikuäärsesse linna juba esimesest hetkest. Küllap võimendas seda tunnet eriliselt Pärnust leitud elukaaslane, aga kindlasti ka uus väljakutse, mis innustab teda oma edaspidist elu kindla eesmärgi nimel väga pikalt siduma.
„Eesti Vabariik ei ole rahvuspoliitikale küllalt palju tähelepanu pööranud,“ ütles Alisa pisut vaikselt ja tagasihoidlikul häälel, mille kõlas puudus siiski süüdistav noot. Pigem avaldus öeldus kindel tahe vajakajäämist parandada. „Mind üllatab siinsete rahvuskultuuriseltside arvukus. Arvan, et paljud pärnakadki ei tea nende tegemistest eriti palju,“ arutles Alisa ja proovis loetleda erinevaid Pärnus elavaid rahvakilde, keda ta alles avastada püüab. Tavapäraselt ollakse harjunud mõttega kahest suurest kogukonnast: põlisrahvas eestlased ja suuresti pärast teist maailmasõda Eestisse asunud sisserändajad. Viimaseid nimetatakse keeleliselt lihtsustatult venelasteks või korrektsemal väljendusel venekeelseks elanikkonnaks, mis lingvistiliselt küll peab enamasti paika, aga jätab midagi väga olulist kahe silma vahele. Just sellele tahabki Alisa keskenduda. Lisaks vene rahvale elavad Pärnus poolakad, sakslased, lätlased, leedulased, valgevenelased, tatarlased, juudid, ukrainlased ja paljud teised.
Ühtekokku on erinevast rahvusest elanikke Pärnus ligemale 7 tuhande ringis. 2011. aasta rahvaloenduse järgi elas Pärnus eestlaseid 33000 (83,06%), venelasi 5076 (12,78%), ukrainlasi 671 (1,69), soomlasi 254 (0,64) Valgevenelasi 179 (0,45%), lätlasi 65 (0,16%), leedulasi 60 (0,15%), sakslasi 50 (0,13%), poolakaid 35 (0,09%), tatarlasi 33 (0,08%), juute 20 (0,05%) ja neid kes on end määratlenud mõne teise rahvuse esindajana, 280 (0.70%).
„Kas te teate kui vahvad on mokšad (mordvalased)?“, küsis Alisa. Tundsin, et puna tuleb põskedele ja kartsin, et täpsustaval küsimusel peaksin ausalt oma teadmatust tunnistama. Sellest on kindlasti vähe abi, kui teame üksnes nende kuuluvust soome-ugri hõimkonda, aga ei tea mokšade kultuuripärandist Pärnus mitte midagi. Alisa teab rohkem, ka seda, et mokšad õpivad oma keelt.
„Mitte ainult keele säilitamine pole oluline. Rahvuskultuuril on kõige laiemas mõistes võime oma kultuurilisi juuri tundes kutsuda esile austus ka teiste kultuuride vastu,“ ütles vestluskaaslane täies veendumuses. Seetõttu poleks Alisa arvates mõistlik lasta hääbuda siin asuvate teiste rahvaste kultuurilisel identiteedil. Ühinesin tema seisukohaga, et kaduvat kultuuri saaks asendada üksnes hägune subkontinentaalsus, mis poleks mitte kusagil päris oma ega erineks poole sajandi pikkuselt kogetud nähtusest nimetusega „homo sovieticus“.
Alisa tõi kiitvalt näiteks kihnlased, kes on suutnud tänini alles hoida oma identiteeti nii murdekeeles, entograafiliselt kui ka pärimuskultuuris. Muidugi on see iga rahva enda otsustada, mida peetakse vajalikuks alles hoida ja millest loobutakse. Aga, et hoiduda ühtseks halliks massiks muutumise eest, selleks vajavad eriti väiksemad rahvakillud välist materjaalset ja koordineerivat toetust.
Alisa näeb lahendust lähitulevikku kavandadatavas Rahvuste Keskuses, millel oleks ruumilises plaanis piisavalt suurust ja paikneks kusagil kesklinna piirkonnas. Mõtte algataja nägemuses võiks rahvuste kultuurikeskusest saada täiendav väärtuslik ühendaja kultuuri hoidjate-loojate, linnavalitsuse ja ettevõtjate vahelises koostöös. Keskuses peaks leiduma pinda püsiekspositsioonide ja näituste korraldamiseks, eraldi ruume taidlejatele laulu, tantsu või näitemängu harjutamiseks, suurem saal avalikuks esinemiseks, võibolla ka oma väike köögiblokk kasvõi näiteks rahvustoitude valmistamiseks. Küllap kuluks ära mitmeid teisigi abiruume: riieteruum jne.
Ühise katuse alla koondumine võimaldab Alise hinnangul ka halduskulusid madalamal tasemel hoida.
Ühte keskusesse koondatult muutuks seltside tegevus paremini nähtavaks nii pärnakatele endile kui ka linna arvukatele külalistele. „Eks ole Pärnu külalised tähtis osa meie kodulinna ajaloolisest pärandist kuurordina ja samas vajalikud arvukatele spadele, hotellidele, kohvikutele, teatrile, kontserdimajale, kaubandusele, aga tulevikus siis ka Rahvuste Keskuses,“ avas Alisa oma mõtteid, mis ei tohiks jääda üksnes kohvilaua jutuks.
„Eesti riigile tuleb ainult kasuks põlisrahva kõrval näha ka teisi rahvuseid, kes pole ennast määratlenud kultuurituks ja oma juuri mitte tundvaks halliks massiks. Säärases vaates on rahvuskultuuriseltside keskusel sügavam inimlik pool ja poliitiline mõõde,“ leidis vestluskaaslane, kes selgel pilgul julgelt oma plaanidele silma vaatab.
Samal teemal:
