Täna toimus kunagise Eesti Külaehituse (EKE) pansionaadi lähedal pidulik kogunemine, kus meenutati samas hoones 25 aastat tagasi langetatud otsust Balti keti korraldamiseks. Sellele sündmusele järgnes konverents Strandi konverentsikeskuses.

Küllo Arjakas

„Algne mõte oli täna avada Aisa tn 39 hotelli ees Balti keti otsuse langetamist vääristav mälestuskivi,“ rääkis päeva juhtinud ajaloolane Küllo Arjakas. Paraku päris mitmel põhjusel see avamine täna teoks ei saanud. „Aga – ütleme nii – et selle mälestusmärgi avamine lükkub veidi edasi, aega, mil ka ehitustööd on jõudnud lõpule. Endastmõistetavalt ei takista see tänasel päeval meenutamast seda, Pärnu jaoks kindlasti olulise tähtsusega päeva, 15. juulit 1989,“ ütles Arjakas, kes tuletas meelde Ida-Euroopa ja Baltimaade saatust määranud kurikuulsat Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokolli 50. aastapäeva. Tol korral sai juuli keskpaigaks üha enam selgemaks, et Moskvas juuni algul NSV Liidu rahvasaadikute Kongressil loodud nn MRP komisjoni töö hakkab venima ja impeeriumi pealinna raputamiseks oli vaja korraldada 23. augustil mõjuv aktsioon.

Üsna koosoleku algul peeti vajalikuks mais loodud kolmepoolne komisjon nimetada Balti Nõukoguks ja selle toimumise hilistel õhtutundidel otsustati 23. augustil moodustada Pika Hermanni juurest läbi Riia kulgeva inimketi kuni Gediminase tornini Vilniuses. „Balti inimkett andis võimaluse selle tee põlistamiseks maailma mällu vapra ning samas üleva ühiskogemuse kaudu,“ kõneles Arjakas ja osundas viis aastat tagasi kõrvalt antud hinnangule, mis muuseas ei äratanud Eesti ajakirjanduses 2009. aasta kesksuvel nimetamisväärset tähelepanu. 31. juunil kanti Balti kett Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organistasiooni (UNESCO) maailma mälu registrisse. Teatavasti võetakse sellesse nimistusse väga tiheda sõela järel vaid üksikuid sündmusi või teoseid. Näiteks oli samal aastal Balti keti kõrvale asetatud 1215. aastast pärinev Magna Carta (õigusakt, mis seotud Inglismaal kuningavõimu piiramise ja parlamentarismi algusega), helilooja Frédéric Chopin'i muusikapärand, 1814. aasta Viini kongressi dokumentatsioon, Rahvaste Liiga arhiiv (1919-1946, praeguse ÜRO eelkäija), II Maailmasõja ajast Anne Franki päevik jm. Balti kett on esimene Eesti, Läti ja Leeduga seonduv sündmus, mis võetud UNESCO Maailma mälu registrisse. „Tuleb karta, et rohkem meil ei olegi selliseid maailma jaoks sedavõrd tähtsaid sündmusi välja pakkuda. Küllap see asjaolu muudab Balti keti ajalooliseks sündmuseks ja tähtsustab ka Pärnu linna, kus see otsus vastu võeti.“

1989. aasta juulis Läti Tautas fronte delegatsiooni kuulunud viiest liikmest olid täna Pärnus proua Valentīna Zeile ning härrad Dainis Īvāns, Arnolds Klotiņš, Jānis Lucāns ja Läti rahvarinde muuseumi juhataja pr Meldra Usenko. Lätlaste nimel tervitas Dainis Īvāns.

Leedulasi jõudis 1989. aastal Pärnusse kolm: Virgilijus Čepaitis, Bronislovas Kuzmickas ja Romualdas Ozolas. Vytautas Landsbergis asus sel ajal Ameerikas ja Mečys Laurinkus Moskvas. Kuna kolm esimest on sündinud kolmekümnendate teisel poolel, siis ei soovinud nad nii pikka bussireisi ette võtta, aga Ozolas saatis kirjaliku tervituse. Leedut esindas täna Leedu Vabariigi suursaadik hr Neilas Tankevičius.

Sõnajärg anti ka Edgar Savisaarele, kes oli 1988. aastal Eestimaa Rahvarinde idee väljahõikaja ja järgnevalt selle ühenduse eestseisuse liige. Savisaar kinkis omaaegsetele Balti keti ettevalmistuses osalejatele ja tänase päeva organiseerijatele mälestuseks raamitud foto, millel Balti Nõukogu liikmed Aisa hotelli trepil 1989. a 15. juulil.

Pärnu linnapea Toomas Kivimägi rääkis, et tema oli samuti Balti ketis. Praegu peab ta oluliseks, et sarnaselt Balti keti aegse ühisettevõtmisega peaksid kolm riiki suutma nüüdki ajada ühiste huvidega projekti Rail Balticu realiseerumiseks.

Enne Baltimaade ühislaulu „Ärgake, Baltimaad! Atmostas Baltija! Bunda jau Baltija!“ laulmist rääkis Arjakas selle laulu saamisest. „Balti kett oli kolme rahva ühistöö, aga Läti oluliseks panuseks selles ürituses on Baltimaade ühislaul. See laul valmis vaid loetud päevadega.“ Viisi lõi helilooja ja laulja Boriss Rezniks (sündinud 1947) Valdis Pavlovskise (sündinud 1934) sõnadele. Laulu tõlkis eesti keelde Heldur Karmo (1927-1997). Hümnilaadse pala laulsid Riias sisse teeneka Läti rock-ansambli Eolika muusikute saatel Eolika solist Viktors Zemgals, Leedust Žilvinas Bubelis ja Eestist Tarmo Pihlap.

Laul kõlas 23. augusti õhtul Eesti Raadios ja Vikerraadios kolmetunnise eriprogrammi otsesaate „Me hoiame ühte“ lõpetuseks, veidi enne kella kaheksat õhtul. Arjakas küsis, kas see pala kõlas samal päeval ka Läti raadios? „Seda on üsna keerukas välja selgitada, sest tänavu mais Lätist saadud andmete kohaselt anti Riias kohe Balti keti järel käsk 23. augusti raadiosaate makilint üle lindistada. Samamoodi ei õnnestunud välja selgitada, kas see laul kõlas sellel õhtul Leedu raadios,“ vastas Arjakas.

Läti rahvarinde muuseumi juhataja Meldra Usenko rääkis, et paraku ei ole täpsemat ülevaadet ka selle laulu valmimise kohta. „Teadaolevatel andmetel palus Boriss Rezinks augusti esimesel poolel audientsi Dainis Īvānsi juurde, et talle äsjavalminud ja siiski veel mitte lõpuni viimistletud laulu tutvustada. Kohtumine vältas vaid kümmekond minutit. Dainis Īvāns oli äärmiselt üle koormatud kõikvõimalike korralduslike küsimustega ning tema mõtted vestluse ja selle laulu kuulamise ajal kohati hajusid. Aga ta ütles kohtumist lõpetades lühidalt Rezniksile, et laul on hea ja võiks raadios kõlada,“ rääkis Usenko tänase päeva juhile.

Aisa hotelli lähedal Õie tänaval pidulikku kogunemist lõpetades tänas Arjakas Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu tegevdirektorit Tiina Tojakut, kes päeva kordaminekuks lahendas suurepäraselt kõik kohapealsed küsimused. Samuti tunnustas ta Sindi Gümnaasiumit, kes kaunistas päevasündmust mitmekümne lipuga.

*

*

Samal teemal:

Pärnus tähistatakse Balti keti korraldamise otsuse 25. aastapäeva

Sindis peetud Rahvarinde kontserdil kingiti Edgar Savisaarele labidas

Heidi Vellend: „Mis on Eesti diplomaatia kõige suurem võit?”