Eile õhtul vestles Jaan Künnap Pärnus Estonia pargimaja viienda korruse konverentsiruumis Vallikääru jäälinna rajavatele inimestele alpinismi võludest ja ohtudest.

Luuvalupäeval sündinud mees teab, et külmaga tuleb sundida ennast liikuma, näiteks teha kükke. Üldises plaanis on Jaan Künnap oma elu kestel liikunud kahes põhilises suunas: sügavusse ja kõrgusse. 23 aastat töötas ta päästelaeval tuukrina ja selle aja sees viibis vee all üle kolme tuhande tunni ning sügavusrekordiks on 80 meetrit. 40 viimast aastat on mehise mehe hobiks olnud fotograafia ja alpinism.

Viimati nimetatud harrastus on talle toonud Lumeleopardi tiitli, mida Eestis omab 4 alpinisti. Tähnilise karvaga kõrgmäestiku kasslase aunimetuse saavad alpinistid, kes tõusevad korduvalt 7000 meetrit ületavate mägede tippu. 1987 aastal jõudis Künnap alpinistide auväärseima tunnustuseni, mille omistamiseks pidi eelnevalt ronima neljale seitsme tuhandesele mäele. Need olid kolm tippu Pamiiri mäeahelikus - Lenini, Korženevskaja, Ismoili Somoni (varem Kommunismi mäetipp) ja Tjan-Šanis asuv Khan Tengri.

Nüüdseks on ta lumistele tippudele tõusnud paarsada korda ja käinud Euraasia, Ameerika ning Aafrika kõrgematel mägedel. Kindlasti eeldab selline eluviis ka head füüsilist ettevalmistust. Alates koolipõlvest tegeles ta visalt spordiga olles mitmekordne Harju ja Tallinna noortemeister nii maadluses kui kergejõustikus. Talle kuulus kreeka-rooma maadluses Eesti noorte kolmas koht.

Künnap ladus kuulajate ette lauale alpinisti esmavajaliku varustuse, kuhu kuuluvad kassid, kirka, 20 $ maksev titaanist jääpuur, karabiin, labidas, suured ja väikesed vaiad jne. Nädalane matkavarustus kaalub ca 20 kg. Et kandamil oleks vähem kaalu, siis selleks püütakse kõikjalt kus võimalik grammhaaval midagi maha võtta. Supilusika vars puuritakse auke täis ja hambapasta tuubist lastakse üleliigne kogus välja.

Jaan Künnap on 1987. aastal loodud Eesti Fotokunstiühingu asutajaliige ja alates 1999-st aastast juhib alpinismiklubi.

2007. aasta 21. juulil tõusid Jaan Künnapi juhtimisel 62 eesti alpinisti Elbruse läänetippu (5642 m), kuhu esimese eestlasena oli 1958. aastal jõudnud näitleja Jaanus Orgulas. Rekordarvulise alpinistide grupiga käis viie aasta eest kaasas ka Pärnu Postimehe reporter Silvia Paluoja. Tema jäi küll alla baaslaagrisse, aga nägi hästi kui suure vastutustundega Künnap iga alpinisti pärast muretses, et Euroopa katusele minekul keegi viga ei saaks.

Silvia Paluoja hinnangul on katsumusterikast elu näinud Künnapile omane napp ja tabav väljenduslaad ja juhina eelistab ta esiletrügimise asemel märkamatuks jäämist. „See on suur oskus, mille varjust aimub väga hea inimese olemuse tunnetaja,“ kirjutas pärast ühist mägede matka Kaukasuses Silvia Paluoja, kes ka ise oli tulnud nüüd legendaarse alpinistiga uuesti kohtuma.

Kuulajate ees avanesid maalilised fotod ja põnevad kaadrid liustikel ning lumes liikumistest. Veri peaks tarretuma, kui suures plaanis näeb vertikaalselt kõrguvat jääseina mööda turnimas alpinisti. Künnap rääkis seejuures justnagu emotsioonide vabalt justnagu tavalisest jalutuskäigust vaiksel pargiteel. Siiski elavnes temagi pilk siis kui osundas päikese kiirtes sillerdavale jäätolmule, mida tekitasid kirka löögid. Need ainulaadsed vaated ongi peamiseks ajendiks, mis sunnivad ikka jälle uuesti tallama ohtlikke jäiseid radu. Fotodelt paistsid vastu 200 meetri paksused jääservad. Jäälõhedest peab oskama eemale hoida. Aga mitte palju aega tagasi komistas üks Tartu neiu suhteliselt ohutul teekonnal, mille tulemusena libises 300 meetrit lõheni, millele järgnes umbes sama palju vertikaalset kukkumist. Need on ohud, millega tuleb igal sammul arvestada ja ohutuse tagamiseks pidevalt ennetavad meetmed käepärast hoidma.

Ometi jäi kogemustega alpinisti jutust mulje, et teadlikult mägedes liikumine pole ohtlikum tavalisel linnatänaval astumisest, ehkki kordades suuremat pingutust nõudev. Ka lumelaviinide alla jäämisest hoidumine oleneb suuresti inimeste endi tarkusest. Pidevalt peab jälgima lumestruktuuri muutuseid, arvestama liikumise kellaaegade ja teekonna marsruudi valikuga. Loomulikult pole keegi kaitstud ootamatult tekkivate maavärinate mõjul vallandunud laviinide eest. Aga teinekord võib olla tegemist ka suure õnneliku juhusega. Näitena tõi Künnap juhuse kui ta laskumisel silmas otse enda jalge ees kummalist pilti. Iga astutud jalajälg libises tema ees, mitte ei jäänud seljataha tardunult paigale. See oli tema jaoks kriitiline piir, kust algas laviin, mis jõudu kogudes sööstis järjest kiirenevalt allapoole.

Samas tõi ta teise näite sellest, et halvasti alanud rännak võib osutuda parimaks äpardumiseks, mis säästis kõigi rühma liikmete elu. Varajasel tunnil teele asumisel ajas Künnapi sõnul keegi jobu Joosu kaasavõetava termose ümber ja kuum tee voolas välja. Uue tee vaaritamisega kaotati tunnikese kasulikust ajast. Samal ajal olid tsehhid õigeaegselt teele asunud ja mõne kilomeetri pikkuse edumaa saavutanud. Äkki tuiskas kaugemal ees liikujate peale lumelaviin, mida ei teatud maavärina tõttu ette näha. Terveks jäänud hilinejad asusid päästetöödele.

Üldiselt on siiski nii, et kuni 95% juhtudest on laviinide alla jäämisel inimesed ise süüdi: kas valitakse otsemat teed laviinide poolt ohustatud alal või ei jälgita piisava tähelepanuga ilmastiku olude ja lumestruktuuri muutuseid. Ometi on väga palju Künnapi seisukohalt ette aimatavat.
Hätta on teiste päästja Künnap isegi jäänud ja ta jutustas sellest, kuidas enam ei tarvitsenud otsida ekstreemseid elamusi, sest oli kukkunud 22 meetrit mööda püstloodis seina allapoole. Siis oli tema köiekaaslaseks Rein Loik. Hästi kinnitatud köied pidasid vastu.

Jaan Künnap on isegi -58-kraadises külmas viibinud ja oskab anda nõu kuidas sellistes tingimustes vastu pidada. Sooja saamiseks asetatakse mõneks ajaks seljad vastamisi, järgmisena tuleb teha sooja saamiseks kükke.

Riietusest rääkides kiitis mees küll termosokke, aga arvestades kosmilisi hindasid pidas ta siiski kõige paremateks villasest lõngast kootud sokke. Jalanõudes peab jätkuma ruumi varvaste liigutamiseks. Kindlasti peab külmades oludes kasutama labakindaid - mitte sõrmikuid, et sõrmed omavahel kokku puutuks.

Täna käis Künnap vallikäärus enne Tallinna tagasi minekut vaatamas jäälinna ehitisi ja imetles iglude sirgeid seinasid, mida mägimatkadel ei vaevuta nii püüdliku viimistlusega tegema. 18. veebruaril lubas ta jälle tagasi olla, et ehitada alpinistina samuti üks näidislik iglu. Oluline on seejuures teada, et iglu ava peab laskuma põrandast madalamale. See on vajalik selleks, et süsihappegaas leiaks parema väljapääsu.

Jaan Künnap ühel põlvel jäälinna ehitajatega Vallikäärus, kuhu tuleb 18. veebruaril ka ise iglut ehitama