Eile, 17. oktoobril avati Lembit Miili fotonäitus Seljametsa Muuseumis.

Lembit Miili fotod Seljametsa näitusel

Näitust avades ütles Seljametsa Muuseumi juhataja Laine Järvemäe, et väljapandud looduspildid on tabatud väga erilises nägemises, mis üllatab vaatajat maastiku, üksikelementide ja kujundite originaalsete võtetega.

Kahjuks polnud võimalik fotokunstnikul endal näitust avades kohal viibida kuid tema elukaaslane Sigrit Kasemets osundas mõnedele fotodele, mis on pälvinud konkurssidel hindamiskomisjonide tunnustust. Nii näiteks ripub seinal foto pealkirjaga „Musililled“, mida hinnati 2009. aastal toimunud Eesti Looduse Aasta Foto konkursil kategoorias taimed ja seened III koha vääriliseks. Möödunud aastal autasustati samal konkursil üht tema fotot kõige põhjamaisema kategoorias eripreemiaga.

Järvemäe sõnul on fotograafi koduvallas välja pandud 14 pildist koosnev näitus osake Paikuse valla 20. sünnipäeva tähistamisest. Tema esimene näitus avas loodusvõlusid läbi fotokunsti eelmise aasta kevadel Endla teatrikohvikus. Tookord nimetas ta oma näitust huvitava sõnademänguga: „Hetki hundiratturi fotosilma läbi“. Mõlema näituse fotod on valminud peamiselt ajavahemikul 2007 kuni 2010.

Hobifotograafina enda meelelahutuseks ja rõõmuks pildistav looduse armastaja töötab keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitse juhtivinspektorina. Nähtavasti viiski valitud elukutse mehe loodusfotograafia juurde. Ta ise ütleb, et esimesed tugevamad kokkupuuted loodusega algasid tõenäoliselt umbes 11 aastat tagasi tudengiajal. Sel ajal töötas ta maamõõtjana, mis andis põhjust liikuda väga erinevatel loodusmaastikel. „Samal ajal tekkiski huvi loodusfotograafia vastu,“ meenutab Miil, kes toona plõksis Zenidiga. Pärast mõningast puhkust fotograafias soetas ta 2005. aastal endale digipeegli. Nüüd tunnistab mees, et kummalisel kombel keskendus ta sellest ajast alates üksnes looduspiltidele ja mitte miski muu enam ei köida. Näiteks inimeste pildistamine tundub lausa mõttetu tegevusena, kuigi varem on tema kaamerasilm neidki jäädvustanud. „Esimesteks fotoaparaatideks olid mul siiani alles olevad KIEV IV ja ZENIT 12 SD, millega pildistasin peamiselt oma sõpru või meie ühiseid ettevõtmisi,“ räägib näituse autor, kes tegi oma esimesed fotod juba põhikooli ajal 80-date aastate keskpaigas. „Isa viis mind kokku tehnika valdamisega ja õpetas kodulaboris nii filme kui fotosid valmistama. Mäletan, et pisike kiiks loodusfoto tegemiseks andis aeg-ajalt endast märku juba siis, kuid vaibus kuni digiajastu saabumiseni,“ jutustab Miil oma varajasest nakatumisest loodushuvi pisikuga.

Rohkem meeldib talle maastike, maastikuelementide, mustrite ja kujundite pildistamine, mis tähendab looduse tabamist kõige erinevamates ilmingutes. „Samuti tahaksin väga pühenduda lindude ja loomade pildistamisele, aga pidev ajanappus on siiani seda võimalust röövinud,“ sõnab ta kahetsusega.

Praegu kasutab ta peamiselt CANON-i tehnikat (fotoaparaat EOS 30D) ja on ennast kindlustanud mitmesuguse pikkusega objektiividega, mis annab parima võimaluse pea kõikide fookuskauguste kasutamiseks, et jõuda võimalikult heade tulemusteni. Miil selgitab, et kõrvaltmööduja ei pruugi taibata mida parajasti pildistatakse kuna mingit looma ega lindu läheduses ei nähta ja vaevalt asjasse pühendamatu oskabki arvata kui huvitav ning samal ajal raske võib olla maastikega „möllamine“. Miil on veendunud, et Eesti loodust täidab ammendamatu mitmekesisus. Parimaks pildistamise ajaks peab ta loojanguperioodi, sest hommikuti olevat ta magusa unega ega viitsivat päikesetõusule vastu minna. Aastaaegade osas pole tal eelistusi ja nii on sügis, talv, kevad ja suvi kõik ühtviisi piltniku jaoks võrdselt nauditavad.

Veel tutvustab loodusfotograafiat harrastav Miil teemasid, mis teda kunagi külmaks ei jäta. „Jõudumööda tegelen foto- ja motoalase vanatehnika kollektsioneerimisega ning hobikorras ka mootorrataste restaureerimisega,“ tunnistab mees, kes rõhutab enda vanuseks olevat 37 eluaastat.