Keelte arv maailmas on hinnanguline. Raske on tõmmata piiri eri keelte ning sama keelte murrete vahel. Selge on siiski üks: keeli jääb järjest vähemaks. Nüüd on taas välja käidud üks number, mida saab selle ebamäärasuse juures viidata. Nimelt ütleb Paul M. Lewis’e välja antud Ethnologue: Languages in the World, et keeli on 6909.

Ainuüksi Aafrikas arvatakse olevat enam kui kaks tuhat keelt. Paapua ja Uus-Ginea neli miljonit inimest jagunevad tervelt 830 keelekogukonna vahel. Samuti paistavad keelerohkusega silma: Indoneesia, India, Hiina, Mehhiko, Brasiilia jne. Selgub, et Euroopa on üks keelevaesemaid piirkondi, siin on järel 234 keelt. Samas pärineb hulk kõrgel arengutasemel keeli just Euroopast.

Ja veel üks huvitav andmeseos: 94 protsenti maailma keeltest on sellised, mida kõneleb kokku vaid 6 protsenti kõigist inimestest.

UNESCO hinnangul (Atlas of the World languages in Danger) on maailma viimase 50 aastaga kaotanud vähemalt 230 keelt. Euroopa maad on kaotanud paarkümmend keelt. Tõsi, peamiselt Vene Föderatsiooni Aasia osas. Muret valmistab aga tulevik. Lähema 50 kuni 100 aasta jooksul võib kaduma minna tuhatkond keelt, aga ohuvööndisse kuulub palju rohkem – kuni 3000 keelt.

Viimaste kadujatena nimetatakse bo keelt Indias ning ubõhhi keelt. Ubõhhid olid tšerkesside keelesugulased Kaukaasia loode-osas, nende keeles oli talletatud suur osa Põhja-Kaukaasiale iseloomulikke eepilisi Nardi saagasid. Väidetavalt suri viimane ubõhhi keele kandja hiljaaegu 84-aastasena Türgis. Kadumise piiril on karaiimid (50 kõnelejat Leedus ja 10 Lääne-Ukrainas) ning kahtlemata liivlased.

Selle kõige taustal on väga tore, et ENPA alaline komitee võttis reedel Antalyas vastu resolutsiooni teravalt ohustatud keelte kaitsmise ja ohustamise meetmetest. Iseküsimus on see, mida on võimalik korda saata keelte puhul, kelle rääkijate hulk on langenud allapoole igasugust kriitilist piiri.

Täies pikkuses teksti saab lugeda siia klikkides.