Riigikogus kohtuti Akkermanniga
Täna külastasid Annely Akkermanni kutsel Riigikogu Sindi inimesed, kellele on tähtis keskmisest aktiivsem poliitilisest elust osavõtt.
Annely Akkermann näitab oma kabinetis olevaid dokumentide kaustasid, millega tuleb pidevalt põhjalikult tutvuda
Enamikule avanes võimalus Riigikogu hoonet seestpoolt uudistada esmakordselt, aga Pika Hermanni torni tõusmine on omaette elamus alati ka neile, kes juba korduvalt astunud Eesti riigi esinduslipu juurde mööda kitsaid trepiastmeid. Tänane noorim külaline Kenneth Raig, Sindi Gümnaasiumi 5. klassi õpilane, võttis torni ronimist kohe algusest peale väga tõsiselt ja püüdis kõik astmed ära lugeda. Giidi täpsustavate andmete põhjal peaks astmeid olema 225, aga Kenneth'i kontrollarvestus oli kindlasti kiitmist vääriv ettevõtmine, kuna soovib ka ise kõige õigsuses olla lõpuni veendunud.
Kohtumisel Riigikogu liikmega olid teisedki külalised sama tähelepanelikud nagu Kenneth ja kaitsesid oma seisukohti mõneski vaidlusaluses küsimuses sellise innukusega, millele oli Akkermannil raske vastu vaielda.
Loomulikult olid kõige südamelähedasemad need riiklikul tasandil otsustamist ootavad teemad, mis puudutavad Sindit. Mitte ükski sintlane ei soovinud kuulda mõtet Sindi paisu mahavõtmisest. Akkermann vastas, et mõistab väga hästi linna elanike muret, mis on seotud paisupealse kauni vetevälja säilimisega. Paisu lammutamine langetaks oluliselt veetaset, mille tulemusena kaoks senine hästi korrastatud ujula ja loodusvaadegi poleks enam endine. Paisust on saanud Sindi sümbol. Keskkonnakomisjoni liige Akkermann näeb võimalust kompromissiks, mis rahuldaks üheaegselt põlissintlaste soovi ja vastaks ka sadade kalurite huvidele.
Jutuks oli kohalike valimiste tulemus, kus IRL kogus küll tubli tulemuse Sindis, aga jäi siiski Keskerakonnast kolme kohaga maha. Peamine häälte koguja oli Marko Šorin, kes võttis enamiku häältest ja ületas esinumbrina esinenud vastaskandidaati rohkem kui kuue kordselt. Keegi IRL-i toetaja pakkus välja, et Šorinist jagusaamiseks tuleks ta saata Riigikogusse. Pole midagi iseäralikku selles, et iga poliitiline erakond soovib võimu haarata. Siiski paneb tulevikus uued linna juhtijad paika aus või autu valimisvõitlus ja valijate eelistus.
Seda, et IRL hindab ennast elujõulise ja tugeva erakonnana, näitas Akkermanni julgus ausalt hinnata konkureerivate erakondade häid omadusi ja tunnustada tunnustamist väärivaid isikuid ka väljapool enda erakonda. Alati polegi kõige parem valimiste eelne strateegia oma vastaste valimatu kritiseerimine ja halvustamine.
Sintlased tundsid muret ka oma naabrite pärnakate otsustusvõimetuse pärast, sest pole suudetud paljude aastate jooksul kokku leppida kolmanda Pärnu jõge ületava silla asukoha suhtes. Seda olukorda kommenteeris Akkermann sõnadega, et tegelikult pole pärnakad veel vaidluste tuhinas märganudki oma lootusetult hiljaks jäämist. Suure „saladuskatte“ all ütles ta, et tegelikult on juba raha kiireimate otsustajate vahel üldises plaanis jaotatud ja unisemad muidu jagelejad peaksid silla ise valmis ehitama. Selline kurb tõdemus peaks olema hoiatavaks märgutulukeseks ka mujal, kus puudub vajalik üksmeel arusaamas kui kaugele võiks vaidlustes minna ja kust algab lõputu otstarbetu mõttetus, mis ei vii enam edasi.
Õpetliku kogemuse osaliseks said sintlased Akkermanni töökabinetti külastades. Nähes mahukaid töös olevaid dokumentide kaustasid sai paremini selgeks, et tegelik tõsine töö käib hoopis paberite sisu läbitöötamisega ja suures saalis toimub üksnes komisjonides tehtud eelneva töö kinnitamine. Telepildis näidatavad infotunnid võivad sageli jätta petliku mulje, et Riigikogu liikmeid polegi tööl, kui neid saalis ei nähta. Aga küsimusi esitavadki opositsiooni kuuluvad inimesed, mitte võimukoalitsiooni esindajad. Nii on väljakujunenult tavaks.
Meeleoluloovaks kujunes Toompea näitusesaali külastamine, kus sintlased võisid sinasõprust sobitada kõige suurema sõbra, rebase ja mõmmikutega, näha postikana ning muud põnevat ammusest õpetlikust lastele mõeldud telesaatest.
Samal teemal:
