Laine Järvemäe leivaastja kohal
Seljametsa Lasteaed-Algkooliga samal õuel asub ka Paikuse valla muuseumi hoone. Seljametsa Muuseumi vahetu lähedus üldharidust andva õppehoone juures rikastab kahtlematult väga erilisel viisil seda maakooli käega katsutava vaimuvaraga. Mihklipäev andis taas põhjust uut koolinädalat alustada muuseumi külastamisega ja esimese kuni neljanda klassi õpilased jooksid vaatamata vihmasele ilmale lustlikult üle õue.
Õppeaasta esimesel koolikuul on palju ilusaid nimetusi: pohlakuu, kanarbikukuu, sügiskuu. Septembrit nimetatakse ka mihklikuuks, sest 29. kuupäev on rahvakalendris mihklipäev, mis lõpetas viiekuulise suveperioodi ja andis voli algavale talvepoolaastale. Seljametsa Muuseumi juhataja Laine Järvemäe ütles vanarahva tarkust kasutades selle juurde: „Naeris koopas ja naine toas“. See tähendas kõigi suviste põllutööde lõpetamist. Oder, rukis, nisu pidi põllult koristatud olema ja kartul ning muu juurvili salvedes asuma. Lehmad-lambad jäeti mihklipäevast alates lautadesse ja alustati ettevalmistusi talveks. Mehed raiusid metsas hagu või puid, naised alustasid ketrustööd. Seljametsa kooli lastel oli aga paras aeg kuulda vanaaja tegemisi ja kaeda mõndagi endisaegset tööriista päris lähedalt.
Lainemäe tutvustas põllutöö riistu, põllul kasvavaid kultuurtaimi, millest tuleb toit lauale ja kõneles muutki põnevat juurde. Viimaks pidid lapsed kuuldut meelde tuletades vastama ka küsimustele. Kõrvalt kuulates tuli tõdeda, et taoline muuseumi päev kulub sama hästi ära ka linnastunud täiskasvanule, kellel on raskusi hoobilt vahetegemisega isegi odra, rukki ja nisu vahel, mis on meie rahvast aastasadu toitnud.
Kuid enne seemne mulda poetamist tuleb alustada tööd adrahõlmaga, millega läbi mulla liikudes pööratakse alumine mullakiht peale ja tekitatakse künnivagu. Hiljem tuleb kasutada mutti, mis on kahepoolse adrahõlmaga ja võimaldab vagude muldamist teha. Maal kasvavatele lastele ei pruugi see olla eriliseks uudiseks, aga pisut linnalikumas keskkonnas kasvavatele õpilastele kindlasti esmakordne kokkupuude peamiste põllutööriistadega, milleks on ka äke. Paljude pulkadega varustatud mulla harimise riist võeti 19. sajandi lõpus kasutusele täismetallist valmistatuna, kuid selle kõrval püsisid varasemad puidust äkketüübid vähesel määral kasutuses isegi veel aastatel 1930–1940.
Lapsed nägid milline on külimit ja Järvemäe näitas käega liigutusi tehes, kuidas vanasti toimus viljaseemnete külvamine. Muuseumis on ka sirbid, millega kunagi vilja lõigati ja sellegi riista kasutamist oskas Järvemäe kujukalt ette näidata. Siiski pole muuseumis mitte kõike võimalik näidata ja mõndagi tuleb joonisena kujutada või sõnades kirjeldada. Ometi selgus laste vastustest, et nad olid saanud aru, mis on rukkihakk, rukkivihk, koot, käsikivi, rehepeksumasin jne.
Mare Arumäe tutvustas lähemalt viljaterasid ja rääkis leiva valmistamisest. Järvemäe tõstis leivaastja keset ruumi ja sõtkus hoogsalt leivanõus, milles kujutletavalt pidi olema leiva küpsetamise tainas. Leiba küpsetati korraga nädala jagu ette, sellepärast ka parajalt suur astja. Siis võttis Järvemäe pika varrega puust leivalabida ja rääkis sellest kuidas tainast vormiti leivapäts, kapsalehele asetati ja sama labidaga see tulise ahju põrandale küpsema tõsteti.
