Raamat, mis valmis Virve naeru saatel
Mäletan, et Virve kasin elamine üllatas üsna korralikult. Arvasin millegipärast, et kuulus laulumemm elab ikka mugavas majakeses, mitte ei käi miinuskraadidega välikempsus ega tassi vett kaevust pangega tuppa. Oh seda linnavurle naiivsust!
Virve ei virisenud olme üle mitte üks raas, aga võttis korduvalt jutuks oma suure unistuse: põues pakitseva soovi elada vanuigi majas, mis oleks mõnus, mugav ja kodune. Ja mis peamine – päris enda oma! Tookord pesitses ta pojale kuuluvas tillukeses osmikus, mis vajas talvel rohkelt kütmist.
Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida siit või osta iganädalast raamatut koos Maalehega nendest müügikohtadest.
Tol ajal kutsuti teda vist igale teisele üritusele esinema – graafik oli nii punnis, et vanainimene sai vaevu sõba silmale. Nii magaski ta sõitude ajal bussis või kontserdipaika jõudes kusagil diivaninurgal. Samas ei ühtegi nurinat!
Virvel on raudne põhimõte, et kodust välja minnes ei kõlba hädaldada. Siis tuleb laulda, tantsida ja pidutseda. Inimeste sekka jõudes ta lausa särab ja sädeleb, viskab vägagi terast nalja ning lõkerdab naerda. Tema on tõepoolest inimeste inimene, kes naudib seltskonda ja nakatab oma hea tujuga teisigi.
Mõnikord juhtus ka seda, et Virve oli kodus tegelikult üsna tõbine – kas valutas kuskilt või süda jukerdas või kimbutas mõni viirus –, aga tema ajas kördi selga, ei kõssanud teistele pereansambli liikmetele selle kohta sõnakestki ja läks hädade kiuste ikkagi esinema. Esiteks pole talle iialgi meeldinud teisi inimesi alt vedada ning teiseks elas hinges ikka see visa unistus. Pealegi usub Virve, et suurem osa hädadest läheb ise üle, vaja ainult natuke kannatada. Arsti juurde tema naljalt ei lähe! Kord viisid lapsed ta peaaegu vägisi peapõletikuga haiglasse.
Merega peetud kõnelused
Mossis Virvet ei kujutaks vist keegi ette, sest ega tal polegi kombeks mossitada. Ta ütleb ära, mis tal öelda on, ning nörritav olukord ongi lahendatud. Mingit viha pole laulik kunagi pidanud. Aga veidi nukker ja väsinud on ta mõnikord ometigi, muidu poleks ju tegu lihast ja luust inimesega.
Neil hetkedel otsib Virve tuge merest, toetab selja suure halli kivi vastu ja vaatab mõtlikul ilmel loksuvaid laineid. Kui vaja, kas või mitu tundi jutti. Ise merega mõttes rääkides. Seetõttu ei suuda ta ette kujutada, et elaks merest kaugel. Kunagi ammu kutsus tütar teda enda juurde mandrile elama, et emal oleks lihtsam. Aga too raputas pead, sest meri jäänuks sel juhul temast liiga kaugele.
Veidi nooremas eas kõlksus Virvel peas mõte hakata lastekirjanikuks, sest talle meeldib lugusid vesta. Nende jutustamine tuleb tal priimalt välja, tema lugudel on ikka puänt ning neid vürtsitab sageli mõni naligi. Virve kuldaväärt omadus ongi peaaegu igas asjas või olukorras midagi naljakat näha, pealegi ei räägi ta ühtegi juttu teist korda täpselt samasugusena. Ikka lisandub sinna mingi konks või värvikas seik.
Seetõttu polnud Virvega raamatu tegemine mingi itk ega hala, kuigi keerulisi ning raskeid olukordi leidub tema eluloos kuhjaga – olgu selleks siis üle noatera uppumisest pääsemine, lapsena saadud välgutabamus, autoavarii, mis võttis osa peanahast kaasa, või siis elu eest mööda saart jooksmine, kui abikaasa napsusena ägedaks läks. Virve on elu jooksul tõesti kõike näinud.
Paadunud optimistina on tema klaas alati pooltäis, mitte vastupidi, kuigi ta tõdes raamatu tegemise jooksul korduvalt, et saatus pole talle mingit erilist õnne ette näinud, pigem ikka katsumusi, aga need pole teda kunagi murdnud. Samas usub ta kindlalt, et kuskil on keegi, kes inimesele jõudu annab, kui see ainult ise kah enda aitamiseks midagi ette suvatseb võtta.
Tol 2009. aasta talvel, kui asusin Kihnu vahet käima, oli Virve ühtäkki niivõrd tuntuks saanud, et isegi külla saabunud president Ilves polnud temast kuulsam. Ja ega’s president ainsana temale külla tulnud! Järgneva kevade ja suve jooksul olin korduvalt tunnistajaks, kuidas võhivõõrad inimesed kuulsa lauliku hoovi sõitsid või jalutasid.
Mõnikord tuli neid kohe terve bussitäis, ja ette teatamata! Sõbraliku ja viisaka inimesena rääkis Virve tulijatega alati törts juttu, kuigi oli tähelepanust mõneti väsinud ning ka kodused tööd ja aialapp vajasid tegemist.
Unistus läks lõpuks täide
Mäletan, et alguses suhtuti Virve kuulsusesse kodusaarel isegi veidi kahtlevalt ning imestades. Mandril oli ta palju tuntum ja armastatum kui Kihnus, sest seal oli ta koos teistega juba aastakümneid folklooriansamblis Kihnumua laulunud ja tantsinud. Selles polnud nagu miskit erilist. See ju Kihnus elu osa.
Ega paljud ei teadnudki, et Virve ka ise üha laule kirjutab. Tõtt-öelda valmistas tütar Hiljalegi ema ootamatu kuulsus üllatust. Hilja sõnul hakkas ema umbes neljakümnesena rohkem laulma ja laule kirjutama. Enne seda oli tema elul sihuke pinge peal, et mis sa seal veel lõõritad.
Õnneks on Virve loodud nii kõvast puust, et tema juba ei murdu ega kibestu. Pigem vastupidi! Temas tallel olnud elurõõm pääses iga aastaga aina enam ja enam välja, kuni tast saigi üle Eestimaa armastatud laulumemm.
Aga eriline heameel on mul selle üle, et Virve salajane unistus läks täide: kuus aastat hiljem talle külla minnes istusime tema hubases ja kõigi mugavustega majakeses! Ruumi jagus seal mõnusasti ka kõigile tema lastelastele ja ka nende lastele. Ja kuigi praadima pandud liha läks meil tookord jutuhoos kõrbema, siis asendas Virve lihasöömise sujuvalt laulmisega. Privaatkontsert armsa Virve kodus tegi pikaks ajaks tuju heaks!
