Aeg andis võimaluse…

Hando Runneli uus luulekogu on täis mänge ja võimalusi, seal on avastamislusti ja kahtlemiskohti, vanasõnatarkust
ja meeleheidet.

"Aeg andis võimaluse olla 

dissident,

ent praegu olelen kui eilne 

ekskrement,

kui sakste söömalauast sadand
sakusment.

Kas tuleb kord mu hiilguse
advent."

Nõnda kirjutab Hando Runnel oma vastse luulekogu "Maakoore pehmenemine" 72. leheküljel. Üsna eneseirooniline sisekaemus. Kui ta ikka ennast selle ekskremendi all silmas peab. Aga vaevalt. Luuletajad kirjutavad ju mina-vormilisi pihtimusi enamasti selleks, et lihtlugeja (etlejagi) neid ise loeks ja siis ennast mingi laenatud sõnumi toojana tunneks. 

Teismelisepõlvest alates on Runneli luuletused mu kõrvu kostnud, suures osas läbi laulusõnade ja valjuhääldi. Ei saanud tollased popansamblid kuidagi neile viise tegemata jätta. Justkui ei kostakski viisi nende sõnade seest ilma juurde pandud meloodiata. Aga jäägu see kivi tollaste puntide kapsaaeda. Kust sa neid paremaid tollal ikka võtsid. Inglise keeles ju laulda ei tohtinud ja kurbade naeru ei jõudnud kauem kannatada...

Vastse kogu sõnumite puhul jääks isegi Justament, üks usinamaid Runneli luule peal elajaid, jänni. Pole suurt midagi viisistada, lood rohkem lugemiseks-mõtlemiseks mõeldud.

Ei tea, kas autor 132 leheküljel ka mingit pingerida silmas pidas, tavalugejana ei oska peenhäälestust tabada ja vast polegi see tähtis. Aga 119 luuletuse (üks veel ümbrisel) läbi lugemisel kipud silmad tekstilt üles tõstma ja oma ümbritseva eluga paralleele otsima.

Runnellikku riimikõlksu kaduvvähe, samas kõike muud kirjutajale omast kuhjaga. Ei häiri enam mina-vorm ega miski. 

Kas või näiteks leheküljel 7: 

"Mina pean rääkima. Ma olen rääkimisest saadud." 

Jutt jumala õige. Ma ju ka. 

Või lehekülg 83: 

"Kuule, ma räägin sinule, Kuu:
täna võtsin ma päikest..." 

Aga too minatamine polegi nii tähtis. Saab selletagi. 

Rahale on Runnel leheküljel 32 ka õige kuue leidnud: 

"Raha tõtt ei tunne.
Raha teeb õigust...", 

või lk 50:

"Kordi rikkamaks on läinud
elu nüüd

ainult süüdlastel ei leita ühtki
süüd..."

Loomulikult on lood ise pikemad kui siin toodud tsitaadid. Mõni rida jääb lihtsalt rohkem meelde, justkui lihatükk leemepotis või rosin saia sees. Nii tahakski mõne loosungi kontekstist välja rebida, see elaks edasi ka ümbritseva leemeta. 

Leheküljelt 72 loen: 

"Sõnavahetus on solvang,

mõttevahetus on austamine..." 

Hmh, kuidas küll keegi teine selle peale tulnud pole?

Või et leheküljel 62 armastusest kirjutades just nii asja alustada: 

"Vaatan su põuest tõusvate
rinnaotsade rumalust..."

Samas tahaks mõnd lühikest südamelugu lausa tervikuna välja tuua, kas või leheküljel 27 olevat, seda, kuidas üht ema igavikku saadetakse, aga jäägu see lugeja rõõmuks, muidu kipub asi isiklikuks...

 Kogu on pöördeid ja pööranguid täis. Kui kohe igast pööramisest aru ei saa, kukub see sulle teistkordsel lugemisel ikka sülle. Või siis ei kuku. Mõne vemblaga loo sissejätmise kohta ei oska kohe midagi öelda. Väiteks too "Ommukulaul", mis 49. leheküljel irvitab: 

"Oli meil Stalin 

supermees

olid tal uhked vuntsid ees.

Ole es säändseid Leninil,

ole ei säändseid Putinil..." 

Mine võta kinni...

Lausa venekeelseks (inglis- ja murdekeelseks ka) peab Runnel end kohati (lk 74):

"Nikto ne dumajet kak ja!

Idu ja s flagom, kritšu: Ura!

Otveta net. Liš tišina.

Tšto polutšil ja? - Ni hrena!"

Tõlkima ei hakka, pealegi ei ole hrenj mitte ainult juurvili...

Protestivaimu on "Maakoore pehmenemise" kaante vahel ikka hulgana:

"Vaesele lapsele leiba võiks
ikkagi anda,

ehkki rikkuri nälg saada veel
rikkamaks on
kordades kangem."

Aga tahaks vanameistri ta oma luuletust pidi talutada imikuaega, leheküljele 122. Kui kellelgi ühtegi luuletust peas ei ole, õppigu see. Kõlbab nii ristsetele kui jõuluvanale. Hea lühike ja lihtne. Ja mis peaasi - Runnel:

"Kui ma kuue kuine olin

mis ma tegin, ma ei tea.

Aga Isa taevast nägi,

vaatas, ütles: väga hea."