Aeg on ääretult ärev, voor veereb, riik lakkab
Üks mu lemmikkirjanikest on William Somerset Maugham, kelle eesti keeles ilmunud teoseid olen tänu Canopuse kirjastusele kõik nautides ja mitu korda läbi lugenud. Ja kuna
W. S. Maughami stiil mulle eriti imponeerib, siis kipun teda tihti ka teiste kirjanikega võrdlema.
Rein Põder on kahtlemata kirjanik, kes kannatab seda võrdlust välja.
Nagu ka W. S. Maughamil on Rein Põdra raamatutes alati huvitav faabula, millel ootamatud kurvid ja mis peaasi - neil mõlemal on köitev kirjutamisviis, mis muudab raamatutegelased lihast ja luust inimesteks.
Seda kõike on kahtlemata ka Rein Põdra viimati ilmunud romaanis "Voor".
Ja nii nagu W. S. Maughami romaanides rändad mõttes temaga mõnele eksootilisele Lõunamere saarele, nii liigud Rein Põdra värskes romaanis üsna pea ka ise selle vooriga kaasa. Tunned äratundmisrõõmu tuttavatest paikadest, rääkimata ajastust, mida olen ise ju läbi elanud. Ma oleks kui ise sinna voori värvatud, ja tunneks kui ise tema saatuse eest ka vastutust, olen ise nende sündmuste keerises.
Faabula on huvitav. Aeg on ääretult ärev. Samal ajal kui voor veereb oma ohtlikul teekonnal, lakkab Eesti riik olemast. Voor ongi ju osa Eesti ajaloost.
Rein Põdral on oskus inimesi vaadelda ja neid välja joonistada. Ta suhtub inimestesse heatahtlikult, püüab õigustada ka pahasid ja reetureid, sest iga eksimine on inimlik ja kes meist poleks tundnud kiusatust (eriti kui kullakangid on käeulatuses).
Samuti joonistab ta looduse värviliseks ja elavaks. Sa kuuleks kui oma kõrvaga metsa- ja soohääli, tunnetad oma kehaga raba kõikumist ning haistad laukajärve saladuslikke lõhnu. Sa tunned kaasa vaesele hobusele, kes kreenis praamilt merre kukub ja keda on võimatu päästa.
Ohtlikke situatsioone, tulistamisi ja tugevaid akorde mahendab ootamatu lüüriline episood.
"Võta mu süda, muud mälestust pole mul anda! oleks Maret justkui tahtnud lisada, aga ta ju polnud kuuldavalt nõnda lausunud, seda tuli ise juurde mõelda." (Lk 100.)
Ja veidi allpool:
"Mare vallutas pikkadeks aegadeks Toomas Alajõe mõtted. Teda aina hämmastas edaspidi kogu see neiu teadmus. Kust ta küll teadis, seal laanekurus elades, kõiki olevaid ja tulevaid asju? Mis ettenägemisvõime oli tal? Kust ta oli seda õppinud, kellelt need võimed pärinud? Kas ta oligi üldse reaalne, võib-olla tõesti mingit laadi viirastusena, peibutusena tema teele saadetud? Aga see toidukraam, mille eest mehed teda kõik tänasid - see oli ometi tegelik? Kust mujalt ta selle siis sai? Nõnda või umbes sedamoodi mõtles Toomas Alajõe tihti, kui talle selleks vaid võimalus avanes. Ja mõnikord ta tõesti kahetses."
Huvitav kõrvalliin on ka Toomase ristiisa raamat, mida mees terve elu endaga kaasas kannab. Rein Põder ei paku kujunditega üle, nagu tänapäeva kirjanduses tihti ette tuleb ja mis mõnikord hakkab teksti isegi lämmatama. Rein Põdra kujundid kuuluvad orgaaniliselt teksti sisse, riputades vaid veidi vürtsi juba niigi maitsvale palale.
Romaan "Voor", see lugu, võib olla kas väljamõeldis või ka tõsi. (Osa ajaloolisi fakte on ju üldsusele teada.) Ent kuis too saatuslik voor tegelikult oma teekonna läbis, meie ei tea. Aga ta on kirjutatud nii, et sa tunned selle tõelisust, tunned tema pärast siirast muret.
"Voor", mis muutus lõpuks Toomase silmade läbi lõunapoolkera taevas müstiliselt tähtkujuks, pälvib kindlasti suure lugejaskonna.
Soovin Rein Põdrale, kes oma eluvooriga oskas vahepeal (7. juulil) märkamatult läbi lipsata seitsmekümnendast verstapostist, palju õnne ja palju uusi huvitavaid voore ja teoseid!
Rein Põder.
“Voor”.
206 lk.
Eesti Raamat.
