Mees peab hülgeliha saama
Eelarvamustel on ikka suur jõud küll. See oli esimene mõte, mis pähe turgatas, kui verivärske “Kihnu kokaraamatu” kätte võtsin ja kaanepilti nägin. Ajas päris segadusse, tuleb tunnistada.
Ja ainuüksi sellepärast, et olen kihnlaste tegemistesse väikese eelarvamusega suhtunud.
Kihnu naine suudab kõike
Kihnu naisest olen alati arvanud, et ta on kõigeoskaja – et kõik maised tegemised Kihnu peres on naise õlgadel. Saab ka meestetööga hakkama.
Kihnu mees käib merel kala püüdmas. Koju jõudes paneb kalakoti lihtsalt kööginurka maha.
Kevadel ja sügisel on naine see, kes põllule läheb. Ja kui juba põlluharimine ja saagikoristamine on naise kohustus, siis mis veel söögitegemisest rääkida. Nii et karmivõitu olekuga saare meest toiduvalmistamisega küll kuidagi kokku viia poleks osanud.
Aga miks on siis kokaraamatu kaanepildil punasekirju põllega mees ja tassib nii abivalmilt koos naisega suurt pada?
Selgust tõi asjasse “Kihnu kokaraamatu” koostaja Mare Mätas. Tuleb välja, et kaanepildil on Kihnu kõige hinnatum pulmalaua tegija Paul.
Ja nagu Mare kinnitas, pidavat Paul mitte ainult häid pulmatoite oskama teha, vaid on pidudel ka suur naiste tantsitaja. Pauli eeskujul olevat üks Kihnu noormees kokaametit isegi mandrile õppima läinud.
“Kihnu kokaraamat” on kihnukeelne.
Eks pisut keeruline lugeda oli, aga hakkama sai. Mare Mätas selgitas, et kihnukeelne on raamat ikka kihnlaste endi pärast. Et eelkõige saarerahvas seda ise loeks ja meeles peaks, kuidas on asjad käinud vanasti. Ja et noored oskaksid vanu kombeid elus hoida.
Veel ülemöödunud sajandi keskpaigas kasvatati Kihnus näiteks väga vähe kartulit. Maad lihtsalt polnud. Isegi omakasvatatud viljaga ei tuldud aastat välja ning tuli käia mandril räime vilja vastu kauplemas. Peamiselt ikka leivavilja vastu, aga ka nisu ja herneid toodi mandrilt. Liha oli hoopis harva toidulauale panna.
Palju on raamatus juttu ka möödunud sajandi söömisharjumustest ja traditsioonidest, mis seotud mitmesuguste tähtpäevadega. Kusjuures just Kihnu saarel on vana aja kombed siiani säilinud rohkem kui kusagil mujal Eestis.
Hülgeliha annab võimu
Kõige rohkem meeldis mulle see, et “Kihnu kokaraamatus” on humoorikalt, väga konkreetselt kirjas ka eestlaste iibe tõstmise positiivne programm.
Asi nimelt selles, et omal ajal, kui kihnlased veel hülgeid võisid püüda, olla Ruhnu mehed Kihnu mehi kadestanud. Rääkinud ikka, miks Kihnu peredes on rohkem lapsi kui ruhnlastel.
Ja põhjus olevat selles, et Kihnu mehed söövad toorest hülgeliha.
Nii et kui hülgeküttimine jälle vabaks antaks, küll siis hakkaks ka lapsi saarel rohkem sündima.
Tegelikult loodavad kihnlased ise ka juba pikka aega seda luba, sest hülgeliha on alati kuulunud nende põhitoidu hulka. Kokaraamatust saab teada, kuidas hülgeliha keedeti ja rasva välja sulatati.
Keda asi rohkem huvitab, leiab ka mõned hülgelihast toidu tegemise õpetused.
