JUHAN VIIDING Foto: TANEL TOMSON

Raamat meenutab kujunduselt Juhan Viidingu kogu “Ma olin Jüri Üdi” ning koostajad on püüdnud tabada Jüri Üdi raamatute koostamise meetodit, stiilide ja laadide vaheldumist.

Tõesõna, kui raamatut järjest lugeda, jääb tunne, nagu oleks kätte saanud verivärske Üdi−Viidingu raamatu. Samas ka mitte: mõnedki tekstid oleks nagu kuskilt tuttavad. Teeviit on peidetud raamatu lõppu, sest iga luuletuse juurest me autorit teada ei saagi. Mängisin küll iseendaga nuputamismängu, aga paljusid ära ei arvanud.

Muidugi on siin ka autoreid, kes õigupoolest luulet ei kirjuta/avaldagi (Ike Volkov) või siis pole luuletajana tuntud (Kalle Klein). Sekka veidi Doris Karevat, Andres Ehinit. Üks väga oluline tekst (:)kivisildnikult. Ja kõike seda ikka üdilikus võtmes.

Hasso Krull on kirjutanud väga hea saatesõna, see kirjeldab üht fenomeni, aga ka üht luuleajastut.

Tõtt-öelda näitab see raamat Jüri Üdi tema kõigis rollides, ta kõigi häälte ja olulisemate teemadega. Üdi ei lihtsustu ühele käekirjale, aga miski jüriüdilikkus on olemas nii tema nakkavas rütmikas (mille jäljendamisel tekkivad viperused on ehk me harrastusluule suurim taak ja paine) kui ka proosalikumas-mõtisklevamas laadis.

Üks Jüri Üdi fenomeni tahke oli kindlasti kinni ka ajas: tänane Eesti säärast poeedikuju otse ei vaja, vaimset nälga ja enese kaotamise hirmu pole, sest pole konkreetset vaenlast, kõik on laialivalguvam, struktuuritum.

Seda enam ehk peame noid üdiluuletusi kuulama. Neil on öelda miskit olulist meist endist.



RAAMAT

“Ma olen Jüri Üdi. Valik üdiluuletusi 1974−1990“.

Koostanud Hasso Krull
ja Carolina Pihelgas.

116 lk.

Eesti Keele Sihtasutus, 2013.