Elundidoonorlus aitab päästa elusid
Elundidoonorlus on omakasupüüdmatu tegevus, mille eest ei tohi saada rahalist tasu. See on hindamatu võimalus aidata teisi abivajajaid olukorras, kus inimese enda elu ei ole enam võimalik päästa.
Mis on elundidoonorlus?
“Tegelikult ei tea keegi kunagi ette, millal me ise või meie lähedased vajavad elupäästvat siirdamist,” rääkis Virge Pall, SA Tartu Ülikooli Kliinikum transplantatsioonikeskuse
direktor.
Elundidoonorlus on elundite annetamine teisele inimesele raviotstarbel, kui tema enda mõni eluliselt tähtis organ enam ei tööta. Sõltuvalt olukorrast võib doonoriks olla kas elus või surnud inimene.
“Raske elundipuudulikkusega patsientide jaoks on elundite siirdamine sageli kõige tõhusam ja ökonoomsem raviviis, mis pikendab nende eluiga ja parandab elukvaliteeti. Mõnikord on siirdamine ainus võimalus kriitilises seisundis patsiendi päästmiseks,” selgitas Pall.
Vajadus elundisiirdamiseks võib tekkida mis tahes vanuses ja väga erinevatel põhjustel.
“Lastel on peamine siirdamise põhjus kaasasündinud arengurikked. Täiskasvanutel enamasti kroonilised haigused, aga ka ägedad haigused ja mürgistused,” tutvustas Virge Pall elundidoonorluse tagamaid.
Eestis saavad elundidoonoriks olla vaid need inimesed, kellel on diagnoositud ajusurm. Nende inimeste peaajus ei ole verevarustust ning ajutegevus on täielikult ja tagasipöördumatult lõppenud. Mitmes teises riigis eemaldatakse elundeid ka nendelt doonoritelt, kelle surma põhjuseks on südametöö ja vereringe lakkamine.
Eluajal saab elunditest loovutada vaid neeru. Mõistagi üksnes ravi eesmärgil ning inimesele, kellega doonoril on geneetiline või emotsionaalne side.
Kuidas leitakse sobiv elund?
Elundisiirdamise muudab keeruliseks vajadus leida õigel ajahetkel just sellele konkreetsele patsiendile sobiv elund. Sealjuures on elundi sobivuse hindamine keeruline arstlik tegevus.
“Esmalt tuleb arstidel hinnata, kas loovutatav elund on piisavalt terve ja töökorras, et elada üle teatud aeg ilma verevarustuseta. Ehk need tunnid, mis kuluvad elundi eemaldamisest doonorilt kuni siirdamiseni teisele inimesele. Lisaks tuleb olla võimalikult kindel, et koos elundiga ei kanta üle mõnd ravimatut haigust, näiteks HIVi, pahaloomulist kasvajat vms. Määrav roll on kahtlemata doonorelundi sobivusel vastuvõtjale. Ideaalis peaksid olema omavahel sarnased organi loovutaja ja selle vastuvõtja veregrupp, vanus, koesobivusnäitajad, mõõtmed jpm,” selgitas Pall.
Arvestades Eesti väikest rahvaarvu ja asjaolu, et doonorite tekkimine sõltub paljuski juhustest, on doonorelundite kättesaadavus ebaühtlane ning tõenäosus leida sobivat elundit vajalikul hetkel üpris väike.
Pall rääkis, et ette tuleb ka olukordi, kus on olemas doonor, kuid ootelehel ei ole ühtki patsienti, kellele selle doonori elundid sobiksid. Et niisuguseid olukordi vältida ja patsientide ravivõimalusi avardada, teeb Eesti koostööd Põhjamaade (Islandi, Norra, Rootsi, Soome ja Taani) siirdamiskeskustega, kuuludes ühendusse Scandiatransplant. Nende riikide rahvaarv on kokku 28,6 miljonit. Nii on tõenäosus sobiva doonorelundi leidmiseks 22 korda suurem.
Sellele vaatamata on doonor-elunditest alati puudus ja doonoreid on vaja kogu aeg. 2020. aasta alguse seisuga on Eestis 66 raske elundipuudulikkusega patsienti, kes vajavad uut neeru, maksa, kõhunääret, kopse või südant. 2019. aastal eemaldati Eestis doonorelundeid 25 surnud ja kahelt elusdoonorilt.
Kuidas hakata elundidoonoriks?
Elundidoonoriks saab pärast oma surma hakata igaüks, kes seda soovib. Oluline on vaid oma eluajal selleks soovi avaldada. Soovi avaldamiseks on kolm võimalust.
Esiteks saab esitada e-tahte-avalduse. Elektroonse avalduse vormistamiseks tuleb siseneda patsiendiportaali www.digilugu.ee, valida menüüst tahteavaldused ning märkida oma otsus – kas nõusolek või keeldumine – ning kinnitada otsus digiallkirjaga.
Teiseks võib kaasas kanda paberil doonorikaarti. Selle saab ise välja printida veebi-lehelt www.elundidoonorlus.ee.
Või küsida Tartu Ülikooli Klii-ni-ku-mist doonorkaardi blanketti. Kaarti kuskil registreerima ei pea, kuid selle olemasolust võiks teavitada oma lähedasi. Vastasel juhul ei pruugi haiglapersonal õnnetuse korral loovutussoovist vajalikul hetkel teada saada.
Viimaseks võimaluseks ongi oma soovist teavitada lähedasi. Enne elundite ja kudede eemaldamist kontrollivad arstid alati e-tahteavalduse olemasolu. Kui seda vormistatud ei ole, räägitakse lahkunu lähedastega ning küsitakse surnu eluajal tehtud otsuse kohta. Lähedaste jaoks on olukord natukenegi lihtsam, kui nad sel kriitilisel hetkel teavad, mida lahkunu ise oleks soovinud.
