Kadarbiku talu viivad edasi pojad
Kadarbiku talu peremees Ants Pak ütleb, et füüsilisest isikust ettevõtja võis tegutseda ka Nõukogude võimu lõpuaegadel. Ääsmäe sovhoosi peaagronoom Ants Pak näiteks kasvatas sovhoosniku aiamaal kapsast ja teisi köögivilju ning otsis võimalusi, kuidas neid kaubandusvõrgus maha müüa.
“Hommikul kell seitse laadisime auto järelkäru kraami täis, ja kui kell kaheksa Tallinnas toidupoed lahti tehti, olime ukse taga. Üritasime kaubale saada. Vene ajal ei tahetud füüsiliselt isikult toidukraami müügile võtta. Olime ju kolhoosidele-sovhoosidele konkurendid,” meenutab Ants Pak FIE tolleaegseid kogemusi.
Õnneks olid siis lahti Vene piir ja Leningradi turu väravad. Mõnikord tegid Pakid nädalas mitu reisi. Seal läks kaup ladusalt.
Peale köögivilja kasvatas Kadarbiku pere müügiks muudki: korteri ühes toas võtsid kaalu juurde broilerid, õues sibasid pardid ja haned. Poeg Ville mäletab, kuidas ta 15aastase poisikesena karjatas 2000 parti ja isa Ants lisab, et hanekoplis tee ääres kasvas 500 hane. Inimesed sõitsid mööda ja pidasid meeles, kust mardihane saab. Linna taksojuhtidel oli tee selge.
Esimene hoone, mis Kadarbiku talu õuele ehitati, oli kanala. Ville ütleb, et üks mõte oligi rajada linnufarm. Kui aga Eesti taasiseseisvumisel hakkasid turule tulema odavad importmunad, oli näha, et väike linnufarm ei tasu ära.
Usutavasti panid nii Paki pere kui paljud teisedki praegused talunikud tegelikult oma talule aluse juba rohkem kui kakskümmend aastat tagasi, sest nad olid ettevõtlikud.
Ants Pak arvab, et tema päris ettevõtlikkuse oma vanaisalt. Vanaisa Hansul oli Kosel 60hektarine talu, ta oli kohapeal üks piimaühistu asutajaid, pangaühistu liige ja saekaatri omanik.
Talu asutamise ajal otsustas Ants Pak koos abikaasa Siiriga võtta suuna köögiviljakasvatusele, kuna teadis, et oskab seda kõige paremini.
Kadarbiku talu on kogu aianduseks vajaliku maa ostnud või rentinud. Praeguseks on talul kasutada 130 hektarit oma maad ja 550 ha ringis on võetud rendile riigilt või teistelt maaomanikelt.
Veiko Pak tõi Eestisse hiina kapsa
Leningradi turul teenitud rahast oli talu alustamisel palju abi. Pangad ei tahtnud algul väikesi FIEsid jutule võtta. Juba siis mõistis Ants Pak, et nii tootmine kui kaubastamine tuleb suurelt ette võtta.
Selleks oli vaja tallu rohkem tegijaid. Mõlemad pojad, Ville ja Veiko, olid küll lapsepõlves vanemate kõigis ettevõtmistes kaasa löönud, kuid läinud kõrgharidust omandama tehnikakõrgkooli.
Oli see isa veenmisjõud või esivanematelt päritud ettevõtlusvaim, aga mõlemad pojad jätsid tehnikakooli pooleli ja tulid Kadarbiku talu üles ehitama. Praegu pole noortel meestel enam mõtteski minna ennast linna teostama.
Ville ütleb, et tema on põllumees ja küsib: “Olete näinud, kui ilusad on kevadel kattevõrgu alt tulnud kapsa- ja porgandipõllud?”
Ville ülesanne on köögivilja kasvatamine, koristamine ja säilitamine, Veiko ülesanne töötlemine ja turustamine.
Nüüdseks on poisid käinud tehnikakõrghariduse asemel piiri taga aiandust õppimas.
Kui Veiko oli suvevaheaegadel Soome aiandustalus tööl, tõi ta kaasa jääsalati ja hiina kapsa. Sel ajal neid veel Eestis ei kasvatatud ja Kadarbiku talu oli turul liider.
“Algul kasvatasime kahtkümmend kahte köögiviljakultuuri. Käsitsitööd oli omajagu ja see oli kallis. Vedasime suvel kümnete kaupa päevatöölisi Keilast ja mujalt, kellele maksime igal õhtul palga peo peale.
Nüüd oleme jäänud kapsa, porgandi ja punapeedi juurde, kus põhilise töö teevad masinad,” võtab Ants Pak aianduse arengu lühidalt kokku.
Käsitsitööst pole täielikult lahti saadud. Kapsataime peab ka masina pealt mulda torkama ja juurviljakoristusel on samuti kätejõudu vaja. Kapsataimi ette ei kasvatata, need ostetakse Hollandist või Poolast.
Nii isa kui pojad kinnitavad, et Kadarbiku talu püsimajäämise ja edasimineku on taganud pidev uute võimaluste otsimine. Üksnes juurvilja kasvatamise ja müümisega kaugele ei jõua.
2004. aastal hakati Kadarbikul nii porgandist kui kapsast mahla tegema. Talu oli selleks ajaks suutnud välja osta endise Äasmäe sovhoosi laohoonete kompleksi ja seada sinna üles mahlatootmisliini. Olid ostetud ka külmkambrid toodangu säilitamiseks.
“Algul oli teiste mahlatootjate poolt suur vastuseis. Isegi tarbijakaitsesse kaevati meie peale. Tungisime ju võõrale mängumaale,” meenutab Ants Pak mahlatööstuse algust. Ilma erilise reklaamita muutus porgandimahl populaarseks tervisejoogiks.
2005. aastal tuli Kadarbikult turule järgmine uut tüüpi mahlajook — smuuti. Peremees meenutab selle sünnilugu: “Kaks Saksa ärimeest, kes olid meie porgandimahla proovinud, tulid külla. Sakslased tootsid smuuti valmistamise kontsentraati ja pakkusid koostööd. Tegime kaubad ära.”
Ants Pak arvab, et smuutide tootmist saab edasi arendada. On veel aedvilju, millest võiks mahla valmistada, näiteks kõrvits, roheline hernes jt.
Elluviimata idee maksab kolm kopikat
Veiko Paki ülesanne on Kadarbiku toodang võimalikult hea hinnaga maha müüa. Talu saadusi turustavad praegu kõik suuremad kaubaketid üle Eesti. “Meil on sada müügipunkti, mida peame varustama, ja iga päev on sõidus seitse kaubaautot,” räägib Veiko.
Kadarbiku toodang on jõudnud ka Soome, Lätti ja Leetu. Kadarbiku kaubamärk kogub populaarsust ning jõuab kodust üha kaugemale.
Aiandustaluna on Kadarbiku näidanud, et võib ellu jääda ja edasi areneda ka ilma eurotoetusteta, sest erinevalt paljudest teistest riikidest — Poolast, Lätist, Soomest jm — aiandust Eestis ei toetata. Samas tuleb aiandustootjatel konkureerida kogu maailmast sisse toodavate odavate köögiviljadega ja leppida sellega, et kodumaist köögivilja peab mõnikord müüma alla omahinna.
“Isa on meil ideede generaator,” ütlevad Paki poisid. Vanasti öeldi, et idee maksab ainult kolm kopikat. Tähtis on idee elluviimine. Kadarbikul on ideesid ellu viimas terve perekond.
Üks isa idee oli ehitada piiritusevabrik, et hakata suhkrupeedist ja porganditöötlemise jäätmetest piiritust tootma. Interneti kaudu leiti väiksemale piiritusevabrikule sobivad seadmed Hispaaniast. Tegevusse asus Veiko tütar Lisli, kes oli vahetusõpilasena elanud aasta otsa Venetsueelas ja hispaania keele selgeks õppinud. Hispaanlastest firmaomanikud suhtlesid ju ainult oma emakeeles. Lisli aitas hispaanlastega äriasjad joonde ajada.
Piiritusevabrik on põhiosas valmis, proovitöö ära tehtud, kuid Ville ja Veiko arvates läheb veel mitu aastat, enne kui vabriku saab täisvõimsusel käima panna.
Puudu on suhkrupeedi eeltöötlemise seadmed ja vaja on üle minna odavamale kütusele. Kütteõliga tuleb piirituseliitri omahind liiga kallis ja Kadarbiku piiritus ei suuda konkureerida doteeritud importpiiritusega.
“Peame vist ehitama biogaasijaama, et odavamat kütust saada,” pakub Ants Pak välja ühe lahenduse.
Peale välissuhtluse on Lisli õlul asjaajamine maksu- ja tolliametiga. Lisli ema, Veiko abikaasa Anneli juhib pere ühisettevõttes tootearendust.
Taluperenaine Siiri koos teise minia Lailiga on raamatupidajad. Ema kohta ütlevad noored mehed paljutähendavalt, et tema on raamatupidajana talu rahakoti hoidja.
Isa Ants lisab, et edaspidi jääb Kadarbiku talust järele kaubamärk. Talu läheb üle osaühingule Kadarbiku Köögivili. Osaühing moodustati siis, kui hakati mahla tootma.
“Kuna Eesti Vabariigis talu seadustatud ei ole, olen ma FIE, kellel on põllumajandusettevõte. Esivanemate eeskujul nimetame me end talunikeks ja tegelikult tahaks ikka taluperemees olla,” rõhutab Ants Pak.
Kadarbiku areneb edasi perefirmana, mida jätkab Pakide dünastia. Isa Ants ütleb juba praegu: “Mina ei ole enam juht. Mina olen nõunik.”
- Asub Harjumaal Saue vallas Tuula külas.
- Kadarbiku talu asutati Harju rajooni täitevkomitee otsusega 25. aprillil 1989. Talule eraldati 3,4 ha põllumaad Tuula külas.
- Praegu on köögivilja all 270 ha, ülejäänud maa on mustkesas.
- Kadarbiku talus on 44, OÜ Kadarbiku Köögiviljas 27 töötajat.
- Kadarbiku talu ja Kadarbiku Köögivilja toodete nomenklatuuris on 27 nimetust.
- Talu ja osaühing müüsid 2009. aastal kokku 9000 tonni köögivilja.
- Talu ja osaühingu käive oli 2009. aastal kokku 60 mln krooni.
