Juss Haasma ise sellest päevast eriti midagi ei mäleta, kuid ema aitas mälestuspildi kokku panna. Ilmar Saabas

Politoloog Toomas Alatalu (sündinud 23. augustil 1942)

Toomas Alatalu
Vallo Kruuser
Olin sel ajal Kesk-Ameerika ülikoolis Managuas. Balti keti toimumisest sain teada kodustelt ja kogu sündmust vaatasin koos teiste professoritega telekast.


Kogu see sündmus oli midagi enneolematut ning telekast vaadates lisas asjale efekti juurde ülevalt alla filmitud kaadrid. Tegelikult tõestati eriti võimsal viisil seda, et Balti riigid soovivad vabadust. Balti kett avas teiste riikide inimeste silmad.

Mingit hirmu ma sel ajal ei tundnud, jälgisin kõike ikka põnevusega. Balti kett ei olnud ju lihtsalt sündmus, see oli midagi, mis pani aluse nii mõnelegi muule sündmusele.

Pärast Balti ketti kutsus kohalik televisioon mind kui eestlast sellest rääkima ka. Paraku jäi see mu esimeseks ja viimaseks esinemiseks sealses televisioonis. Ilmselt ei meeldinud mu esinemine Nõukogude Liidu tähtsatele tegelastele ning nad keelasid selle lihtsalt ära.

Kui Molotovi-Ribbentropi pakt oli paber, siis Balti kett oli sündmus.

Näitleja Juss Haasma (sündinud 23. augustil 1985)

Ma ise sellest päevast eriti midagi ei mäleta. Ema aitas mul mingi mälestuspildi kokku panna.


Näiteks, et Balti ketis ma ei osalenud, olin oma neljandal sünnipäeval koos ema ja õega kodus. Isa oli kaugel Kanadas ära ja meie ootasime teda koju. Ilmselt oli ärev aeg. Mäletan, et suur issi igatsus oli peal.

Muidugi jälgisime Balti ketti telekast, aga mis seal täpselt toimus, seda ma ei mäleta.

Ema sõnul olevat ma aga öelnud, et mina oma sünnipäeva enne ei pea, kui tankid on siit läinud.

Kirjandusteadlane Sirje Kiin (sündinud 23. augustil 1949)

Sirje Kiin
Vallo Kruuser
Kuigi ma ise Balti ketis ei osalenud, sest olin sel päeval Soomes, oma Turu kodus. Elasime neil päevil ööd ja päevad, kõrv vastu transistorraadiot, et kuulda, mis Eestis toimub. Vaba Euroopa Tallinna stuudiost saime aeg-ajalt ka faksi teel olulisemaid artikleid, aga nende läbitulek oli vaevaline ja faks pidi löristama peamiselt öötundidel, et artiklilohed läbi tuleksid – telefoniliinid olid viletsad ja netist polnud veel aimugi.


Päeval helistasin tihti oma õele Ülle Aaskivile, kes oli toonase viimase ülemnõukogu saadik, valitud Viljandist, et kuulda temalt, mis Toompeal toimub. Minu 15aastane poeg Sören elas Tallinnas koos isaga ja tema pärast muretsesin ka väga, sest noored mehed olid valmis võitlema Eesti vabaduse eest iga hinna eest.

Ma ei mäleta, et oleksin tundnud neil pöördelistel aastatel rõõmu, pigem oli see suure muretsemise ja ärevuse aeg, sest toona nende sündmuste sees olles tundus kõik venivat lõpmatult kaua. Peamine tunne neist aegadest oli raske ja ärev mure lähedaste toimetuleku ja käekäigu pärast, üldrahvalik mure Eesti saatuse pärast.

Tõeline vabanemistunne saabus minu südamesse tegelikult alles 1994. aastal, kui Vene väed tõepoolest Eestist lahkusid ja Eesti sai ise hakata oma piiri valvama. Alles siis tundus, et pikk ja raske, sugugi mitte laululine vabanemisprotsess hakkab lõppema. Enne seda oli kõik pikka aega väga noatera peal ja minna võis nii, aga ka väga hullusti teisiti.