"Kriitilisest pilgust on alati kasu, eriti kui see on asjatundlik ja võimalikule probleemile ka lahendust pakkuv. Niisama lahmimisest ei ole kellelegi tolku. Igaühe jaoks läheb nende kahe vahel piir muidugi eri kohas, aga aastale tagasi vaadates on tähtsaim see, et mets ei jäta enam kedagi üks- kõikseks.

Ja kui on tekkinud huvi, on seda võimalik rahuldada. Meie ühiskonna “probleem” ongi see, et metsa on nii palju, üle poole Eestimaa pindalast, ning seda võetakse enesestmõistetavalt, justkui kasvaks mets ise ning selle soodustamiseks pole vaja kuidagi sekkuda.

Tegelikult on nii, et kus vähegi põllujupp sööti jäänud või ka maal majapidamine maha jäetud, siis on mets sinna uuesti peale tulnud."