Hu Chen, Unsplash

Hiljuti kinnitas Venemaa peaminister loetelu 53 riigist, mille kodanikud saavad alates 1. oktoobrist külastada Peterburi ja Leningradi oblastit elektroonilise viisaga. Euroopa Liidu liikmena on nende seas ka Eesti. Lihtsam viisarežiim on kindlasti hea põhjus naasta noorpõlve romantika radadele, kuid sellele lisaks saab nõukaajast läbi tulnud inimene Piiteris suurepäraselt hakkama nii keele kui meelega. Eriti kui Egiptuse ja Kreeka päikesepaistest villand ning süda ihkab kargema kliima ja suursuguse kultuuriloo järele.

Tegelikult on Eesti soliidsemas eas reisisellidele hõlpsaid hakkamasaamise paiku veel – alates Gruusiast-Armeeniast kuni Karpaatideni välja, kuid Peterburi on meile nii palju lähemal ja sinna pääsemine tänu heale transpordiühendusele märksa mugavam, et pole keerulisem kui sõit Kärdlast Obinitsasse. Miks siis veel Peterburi? Esiteks tasub minna muidugi selleks, et näha endist Venemaa pealinna, mille saladuslikud valged ööd ja käänulised kanalid on inspireerinud selliseid suuri kirjanikke nagu Fjodor Dostojevski ja Nikolai Gogol. Üle 300 aasta vana Peterburi on olnud Venemaa pealinn 200 aastat – aken Euroopasse, nagu Peterburit kunagi kooliõpikutes kutsuti, rajati 1703. aastal Peeter Suure ajal soisele alale ning Peterburi on näinud rohkem revolutsioone, sõdu ja poliitilisi intriige kui mõned teised linnad terve aastatuhande jooksul. See kõik on jätnud linnale jälje, mida noorem põlvkond ehk lugeda ei mõista, kuid eakale on Peterburi näkku küntud kurrud arusaadavad kui aabits. Tuttav ajalugu kumab vastu igal sammul, alates Aurora sõjalaevast kuni Fontanka lugudeni välja. Kordame siis üle, mida linnas näha võib.