Eesti jõgesid ja järvesid on vallutamas kiirelt paljunev ning jõevähke tapvat katku levitav võõrliik
„Olukord on hull. Marmorvähid on väga elujõulised ja kannavad jõevähke tapvat vähikatku, olles ise selle vastu immuunsed. Mitte miski ei takista neid Narva veehoidlast Peipsi järve ning Emajõe kaudu Tartusse jõudmast. See on vaid aja küsimus,“ ütleb Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi vesiviljeluse osakonna lektor Katrin Kaldre.
80 püütud marmorvähi hulgas oli kümnendik teaduse seisukohast eriti huvitavad – nii suuri isendeid pole teaduskirjanduses varem kirjeldatud. Kui seni teadaolev pikkus on marmorvähil olnud 10 cm, siis Katrin Kaldre sõnul püüdsid teadlased eile kümmekond "sõralist", kelle pikkuseks mõõdeti 11 cm.
Sada mõrda lasti sisse seitsme kilomeetri pikkusel alal Balti soojuselektrijaama väljavoolukanalis. Seal on vesi ka talvel tavalisest soojem ning sooviti uurida, kas ja kuidas möödunud sügisel esmakordselt Eestis Narva veehoidlast leitud marmorvähk talve üle on elanud.
Katrin Kaldre kinnitusel näitab eilne püügitulemus, et liik on veehoidlas väga hästi kohanenud, selle arvukust võib lugeda keskmiseks kuni madalaks.
Hoolimata sellest, et arvukus pole veel väga kõrge, on tegemist äärmiselt ohtliku olukorraga, sest Narva veehoidlast saavad marmorvähid, katkupisik „turjal“, vabalt liikuda Peipsi järve ja sealt edasi jõgedesse. Kõik Eesti kohalikud jõevähid, kes nende teele jäävad, saavad katkunakkuse ja surevad.
Mõrrad võtsid teadlased eile Narva veehoidlast küll välja, kuid jätsid sisse väiksemad püünised, mis püüavad ka 5 cm pikkusi marmorvähke. Nende olemasolu näitab, kas ja kui palju on marmorvähkidel järelkasvu.
Kaldre ütleb, et tegelikult tuleks uurida kogu veehoidlat, mitte ainult soojuselektrijaama väljavoolukanalit ning ka teisi veekogusid. Sellesuvised tööplaanid on teadlastel aga tehtud ning rahastust marmorvähkide uurimisprojektile praegu pole. Küll aga oleks võimalik tänavu koostada plaan, kuidas tuleval aastal marmorvähi levikut uurima hakata ning kust selle tarbeks raha leida.
Kuna marmorvähki peeti aastaid kodustes akvaariumites lemmikloomana (nüüd on see keelatud), on Katrin Kaldre sõnul enam kui tõenäoline, et Narva veehoidlasse sattus see liik just inimese vahendusel. Marmorvähk ei vaja järglaste saamiseks vastassugupoolt ning paljuneb äärmiselt kiiresti.
Maaülikooli teadlaste akvaariumikatsed aastatel 2012-2013 näitasid, et marmorvähk hakkab paljunema, kui veetemperatuur tõuseb 16 kraadini. Seega on liik võimeline suvetingimustes Eesti looduslikes veekogudes paljunema, ja tõenäoliselt lausa mitu korda suve jooksul, sest tema paljunemistsükkel on lühike.
Lisaks sellele, et marmorvähid kannavad jõevähile ohtlikku vähikatku, on nad ka palju agressiivsema loomuga ning jõevähile toidulaua osas tõsised konkurendid. Kui proovideks kogutud jõevähid muutuvad pikal autosõidul anumates uimaseks ja surevad mõnikord üsna pea pärast laborisse jõudmist, siis eile püütud marmorvähid olid reisi järel Narvast Tartusse veel hilisõhtulgi väga võitlusvõimelised ning naksasid neid tõstvaid teadlasi sõrmedest igal võimalikul juhul.
6. septembril möödunud aastal kogus Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi hüdrobioloogia ja kalanduse õppetooli teadur Fabio Ercoli koos Eesti Loodushoiu Keskuse teadlastega veekogude ökoloogia uurimiseks vee-elustiku proove Narva veehoidla piirkonnas. Proovid säilitati sügavkülmas ning tänavu märtsi ilmnes nende analüüsimisel, et proovid sisaldasid kuut marmorvähki, millest osad kandsid ka vähikatku.
Marmorvähi levimine on Euroopas kujunenud tõsiseks probleemiks. Saksamaal, Hollandis, Slovakkias ning Itaalias on avastatud mitmeid marmorvähi populatsioone looduslikes veekogudes.
