Eestimaa kaardid IX: paljudes omavalitsustes ei sünni klassitäit lapsigi
Kui võtta võrdluseks klassi täitumuse ülemine piirnorm põhikoolis, 24 last, siis 140 linnas-vallas jääks see saavutamata.
Üle saja lapse lisandus 18 omavalitsuses. Neist vaid kahes ületas laste arv tuhande piiri - Tallinnas (4787) ja Tartus (1295), moodustades kokku 43,3% kõigist Eestis sündinud lastest. Suurema arvu lisasid veel Narva (471), Pärnu (356) ja Kohtla-Järve (341). Neile järgnesid Rae (217) ja Viimsi (212) vallad.
Kolm suuremat maakonda - Harjumaa (6589 last ehk 46,9% aasta jooksul sündinutest), Tartumaa (1838, 13,1%) ja Ida-Virumaa (1259, 8,9%) andsid kokku 68,9%. Kõige vähem lapsi sündis Läänemaal (208) ja Hiiumaal (58).
Arvud ilmestavad survet maakondliku koolivõrgu ja hariduselu ümberkorraldamiseks.
103 omavalitsusüksuses oli viimase rahvaloenduse ajal kuni seitsmeaastaseid lapsi vähem kui 100. Vahemikus 100-199 selles eas last oli 43s ja 200-299 last 25 omavalitsuses.
Kokku oli alla 300 lapsega 171 omavalitsust 226st.
Viimaste aastate näitajale tuginedes võib väita, et rahvastiku arengutrendid ei ole liikunud soovitud suunas. Õpirände tõttu jätkub noorte liikumine maakonnakeskustesse. Pikemas vaates tähendab see pere loomise eas elanike arvu vähenemist maal.
Samuti tuleb arvestada, et Tallinnal ja Tartul on õpi- ning töörände sihtkohtadena jätkuvalt suured eelised ning nende ületrumpamine on keeruline.
Küsimus on pigem selles, kas kasvukeskustesse läinud noored jäävad pereloomise eas sinna või kolivad mujale. Otsused sõltuvad sellest, kuivõrd lapsesõbralik on neis elukeskkond ning mis toimub töö- ja eluasemeturul. Seega võib tulevikus aset leida mitmesuguseid erisuunalisi arenguid. Suuresti sõltub areng ka välisrändega seotust.
Rahvastikuprognoosid näitavad linnaregioonide tähtsustumist ning elanike arvu vähenemist ääremaadel ja väikelinnades, kus juba praegu on probleeme avalike teenuste kvaliteedi ja kättesaadavusega.
Laste arv sõltub peredele turvalisuse tagamisest, lastega perede ja laste kasvatamise väärtustamisest ühiskonnas. Ei piisa vanemapalgast, kui edaspidi pole võimalik tagada lasteaiakohti ning head haridust. Valik on kas põlvkondade solidaarne panustamine tulevasse põlve või kuluefektiivsuse kursil jätkamine, mis lähtub eelkõige hetkel aktiivse põlvkonna vajadustest.
Väheneva ja vananeva rahvastikuga Eestis tuleb tagada nii rahvastikutaaste kui ka kõrge tööhõive. Selleks tuleks võimendada vanemlusega seotu riiklikku toetamist, täiendada lapse hooldamisega seotud eri vorme ning luua uusi võimalusi töö- ja pereelu ühildamiseks.
Lapsepõlve panustamine ei pruugi päevapoliitikas näida tasuv, kuid tuleb arvestada, et selles seisneb jätkusuutliku ühiskonna vundament. Kuna sündimus on alla taastet, tuleb jätkuvalt pingutada lasterikkuse ja perede kindlustunde tarvis. Samas peab tunnistama, et kiiret lahendust perepoliitiliste meetmete ja soovitud tulemuste vahel ei ole.
