Enn Veskimägi: Eesti inimene teenib töö eest õiglast palka
Mööblitööstuse Standard juhatuse esimees, tööandjate keskliidu endine juht Enn Veskimägi ütleb, et kui meie kõrgharitud lähevad Soome koristajaks, pole muud valikut, kui täita Eesti vabad töökohad oskustöölistega idapiiri tagant.
Aasta hakkab läbi saama. Kuidas see teil läinud on?
Enda seisukohalt ma ei ütleks, et see aasta halb oleks olnud. Tööd on olnud kogu aeg ja tellimuste üle ei kurda. Küll on muidugi olnud nii tugev hinna- kui ka palgasurve.
Aga muidu tööd on ja jätkub ka järgmiseks aastaks.
Olete palgasurvele järele andnud?
Eks kohati tuleb ikka anda jah. Ajakirjandus kütab ka seda teemat kogu aeg ning eks inimesed loevad ja mõtlevad, et nii peabki olema.
Mis mind natukene häirib, on see, et need, kes palgast räägivad ja kirjutavad, üritavad miskipärast kogu aeg olukorda võrrelda Soome ja Rootsiga, aga mitte Läti ja Leeduga.
Tegelikult on nii Soome, Rootsi, Läti kui Leedu meie ühine turg. Ma tean ettevõtteid, kes juba toovad töötajaid Lätist, sest nende palgad on madalamad.
Siis ei ole midagi imestada, kui meie töötajad käivad Soomes tööl ja saavad kõrgemat palka. Samal ajal väga paljud Soome pensionärid on Eestisse endale lausa korterid rentinud, sest siin on odavam elada. Nii et kõik see protsess on vastastikune.
Siiski on see aasta olnud paljudele inimestele pettumuste aasta. Ühest küljest tagasihoidlik majanduskasv, millega seondub olemata jäänud palgatõus. Kui sinna liita veel Rahvakogu ja Jääkeldri teemad, siis ma ütleks, et inimestes oli selle tõttu pettumus ikka väga suur. Ma saan teist aru osas, mis puudutab eksporditurge, aga teisest küljest on inimestel teatud mõttes ka põhjendatud ootus.
Ma olen osaliselt nõus teie seisukohtadega, ootused on olnud kindlasti suured, aga ma toon esile kaks aspekti.
Üks on see, mis puudutab majanduskasvu – et lubati rohkem. Aasta alguses olid majanduskasvu prognoosid tõesti kuskil 3,5% juures, viimane kvartal aga näitas kasvu 0,4%.
Selles mõttes on pettumus suur. Ma ennustasin juba kevadel, et see prognoos on optimistlik, teades, mis tegelikult toimus Soomes, kus majandus on languses seitsmendat kvartalit järjest.
Oli ju teada, et see jõuab viitega meieni. See oli ette teada.
Teiseks on Eesti Pank korduvalt hoiatanud, et palgad ei tohi kasvada ilma tootlikkuse kasvuta. Vaatamata sellele, et Eesti majanduskasv on seiskunud, on palgad uuringute järgi sellel aastal kasvanud 5−9%.
Mis on teie meelest Eestis õiglane palk ühele inimesele, et ta suudaks üleval pidada ennast, oma peret, majapidamist; et ta ei peaks minema Soome ega mõtlema sellele, et olen küll kõrgelt haritud, aga rahakotis on ikka tuul?
Mina arvan, et tervikuna makstakse Eestis ikkagi õiglast palka. Need, kellel tõesti on tõsiseid rahalisi probleeme, on kas töötud või noored pered, kes buumi eel ja ajal võtsid endale väga suured laenukohustused.
Töötav inimene, kellel laenukoormust ei ole, peaks ikka toime tulema. Kui me võrdleme palgataset Norra, Rootsi, Soome, Eesti, Läti ja Leedu vahel, siis me tulemegi sealt justkui mööda treppi alla, nii ongi. Läti ja Leedu palgad on Eesti omadega võrreldes 20−40% madalamad.
Kas suur sõltuvus Põhjamaadest ei mõju viletsasti meie eneseuhkusele ja -väärikusele ning teatud mõttes ka iseseisvusele?
Jah, aga kui me otsustasime liituda Euroopa Liiduga, siis ju pidime seda ka ette nägema, et hakkame sõltuma sellest, mis toimub Euroopas tervikuna.
Me ei saa ju siin Põhja-Euroopa nurgas paksemat suppi keeta, kui see on tervikuna Euroopas. Tegelikult on läinud meil hulga paremini kui teistel Ida-Euroopa riikidel.
Ma tean, et see on väga avantüristlik küsimus, aga kuidas te reageerite sellele väitele, et vaeseid on lihtsam valitseda? Nad on vähem iseseisvad ja rohkem sõltuvad kas oma tööandjast või võimulolijast. Neil ei ole palju valida, sest asi võib veel hullemaks minna.
Äsja toimunud kohalikud valimised ju näitasid, et enamik rahvast on rahul. Protsentuaalselt midagi oluliselt ei muutunud, ainult mõni protsent siia-sinna. Rahvale meeldib tasuta transport, tundub, et meeldib ka tasuta haridus.
Aga nüüd see, et kas eestlane on vaene. Eks see oleneb jälle sellest, kellega me võrdleme. Kas soomlase või lätlasega.
Ma küsin siis niimoodi – kuidas teile tundub, kas Eesti inimene on töökas?
Sellele küsimusele ei saa niimoodi vastata, sest igal inimesel on ju oma eripära.
Ma võin öelda, et üldiselt jah. Aga tööandjana ütlen, et kui otsin endale tööjõudu, siis kümne kandidaadi hulgast leida üks või kaks sobivat on päris keeruline.
Jah, eestlased on töökad, aga on ka mittetöökaid.
Kus teie arvates probleem on? Kas koduses kasvatuses, riigikorras, hariduses, mentaalsuses?
Kõikides nendes asjades, mida te nimetasite. Kindlasti hakkab asi kodust peale.
Leian, et meie haridussüsteem on massilise kõrghariduse tõttu väga palju inimesi ära rikkunud. Kuhu me sellega jõudnud oleme? Paljud inimesed lähevad Soome tööle. Aga millises sektoris töötab eestlasi Soomes kõige rohkem? Teenindussektoris.
Üle 8000 eestlase on Soomes koristajad ja nende hulgas on paljud bakalaureusediplomiga. Natuke vähem töötab ehitussektoris.
Võiks küsida, kas kõrgharidus sai selleks omandatud. Kas tehti vale valik või saadi kõrgharidus liiga kerge vaevaga?
Meil ju puudub igasugune konkurents kõrgkooli astumisel. Septembri algul korraldati mitmes kõrgkoolis täiendav vastuvõtt, mitte konkurss, vabadele kohtadele.
Kui ma võtan mõne jõukama riigi, näiteks Austria või Soome, siis seal on reglementeeritud, et 30% pääseb kõrgkooli, ülejäänud peavad minema kutseõppesse. Eestis on vastupidi – meil läheb 70% kõrgkooli ja 30% kutseõppesse. Šveitsis saab 20% minna kõrgharidust omandama.
Teie positsioonilt vaadates seega tuleks riigil rohkem panustada ka kutseharidusse?
Absoluutselt. Sest tööstus saab ju oma tööjõudu just kutseõppest ja TTÜ inseneriharidusest.
Aga meil on seda kutseharidust kogu aeg justkui teisejärguliseks peetud. Me oleme teinud oma tehnikumidest rakenduskõrgkoolid ja nendest peaksid tulema nii-öelda tehnilised töötajad, keda ma ei nimetaks üliõpilasteks. Ma ei tõmbaks võrdusmärki ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide vahele.
Kas teile ei tundu, et osa ettevõtjaid on ise ka saamatud, sest nad ei suuda luua oma tegevusega piisavalt lisandväärtust ega organiseerida sellist turgu, mis võimaldaksid teenida raha ja maksta oma inimestele näiteks Põhjamaade omaga võrreldavat palka?
Ma ei saa kõigi nimel rääkida, sest Eestis on ligi 80−90% toimivatest ettevõtetest mikroettevõtted, ja sellest, mis seal toimub, ma väga palju rääkida ei tea.
Suures ettevõttes nagu meil, ei saa sellist riski võtta, et teeme investeeringu ja siis vaatame, mis saab. Kui mina teen vale otsuse, mõjutab see juba 200 inimest.
Aga mis puudutab ootusi, et töötajal oleks kindlustunne pikemaks ajaks – ma usun, et väikeettevõttes on töötaja jaoks palju rohkem riske kui suures.
Sellist turgu, kus müüja dikteerib hinna, ei ole. Turg dikteerib hinna. Kui riik korraldab hanke, siis on ka tingimuseks madalaim hind.
Millest Eesti ettevõtjal kõige rohkem puudus on? Rahast, uutest ideedest, nutikatest inimestest, visioonist või riskijulgusest?
No rahaga on alati nii, et seda on kas vähe või pole üldse.
Aga ma leian, et suurem osa asju on kinni hariduse taga ja ma hoian pöialt, et need reformid, mis on Jaak Aaviksoo peas, ka ellu pöörataks. Just hariduse kvaliteet on see, mille põhjal valik tööturul kujuneb.
Kuna me oleme pidevalt mingisuguste valimiste protsessis, siis kõik populaarsed otsused on nüüdseks ära tehtud ja alles on jäänud vaid ebapopulaarsed – haridusreform, haldusreform, tervishoiureform. Nende tegemist lükatakse nende ebapopulaarsuse tõttu pidevalt edasi.
Ühes eelmise aasta lõpus antud intervjuus rääkisite, et riigil on tegemata kolm suurt asja: haldusreform, haridusreform ja tervishoiureform. Nüüd on aasta möödas, mis on muutunud?
Praktiliselt midagi. Valimised tulid, ei saanud reforme läbi viia.
Hariduses natukene on muutunud. Näiteks see viga, et matemaatika oli kunagi vabalt valitav õppeaine, on nüüd parandatud. Kuigi selle vea tagajärgi helbime veel kümme aastat. Nii et otsuseid tuleks teha julgemalt ja kiiremini, sest tulemusi ootame aastaid.
See on see, mis ettevõtlust pärsib, sest eks palgasurve tuleb ka sellest, et pole kedagi tööle võtta.
Me oleme läinud seda teed, et võtame kellegi ja püüame ta ise välja õpetada. Nii-öelda valmisprodukti ei ole. Tehnikaülikoolis on inseneriõpe läinud küll tõusujoones, aga kui kaua läks aega, et selleni jõuda.
Kui tihti juhtub seda, et noormees tuleb töövestlusele ning on võimeline kohe minema tsehhi ja tööle hakkama?
See on unistus, nii ei ole kunagi. See võib juhtuda, kui ta konkurendi juurest üle tuleb.
Aga kui me räägime haridusest ja ühiskonnakorraldusest laiemalt, kas oleks võimalik seda korraldada nii, et see ei jääks ainult unistuseks?
Jah, peaksime sinna jõudma.
Inseneriharidusest on viimasel ajal palju räägitud ja ka ettevõtjate surve on seal päris tugev. Kas teie hinnangul peaks Eestis antama ka visionääriharidust, et tehnilised lahendused ka väljundi leiaksid ja tööle hakkaksid? Riik elab aasta korraga, parimal juhul valimistest valimisteni. Aga kui ma teilt küsiksin, mis on Eesti riigi plaan viieks või kümneks aastaks, kas te oskaksite vastata?
Üks plaan on viie rikkama riigi hulka jõuda. Seda tuletatakse aeg-ajalt meelde, aga minu mäletamist mööda öeldi kunagi, et see peaks juhtuma 15 aasta pärast − seda enam ei mainita.
Kas me sinna jõuame, on iseküsimus, aga visiooniga on selline asi, et me oleme saavutanud kõik oma suured eesmärgid: NATO, Euroopa Liit, euro. Kõikides nendes klubides me nüüd oleme, aga kuhu edasi?
Kui vaatame, kuhu teised samadesse organisatsioonidesse kuuluvad riigid praegu pürivad või mis on nende visioon, siis sellest ei kirjutata.
Saksamaa on Euroopa Liidu vedur, aga see roll on suuresti seotud faktiga, et Saksamaa on suur ja tugev tööstusriik. Samamoodi on Rootsil ja Soomel tuntud kaubamärgid näiteks, mida meil ei ole. Nii et ma ei oska täpselt öelda, mis on riigi visioon.
Aga küsimusele, kas me peaksime visionääre koolitama, vastaksin nii, et oleks hea, kui me kõigepealt koolitaksime insenere. Visionääriks päris õpetada ei saa, selleks peab olema teatud geneetiline soodumus. Müügimeheks ka sünnitakse − ei saa inimesest, kellel pole mingit potentsiaali hakata müüma, teha head müüjat.
Millisena võiks teie meelest ettevõtlus maapiirkonnas toimida?
See ei ole ainult Eesti probleem, et maapiirkondadest üritatakse ümber kolida tõmbekeskustesse, see on nii terves Euroopas.
See on tendents, mida on väga raske pidurdada, sest kui kinnisvara linnades arendatakse, siis kellelegi on vaja see ka realiseerida.
Kuna kõrgharidus on nii kergesti kättesaadav just linnades, tulevad paljud noored maalt linna kõrgkooli ja õppimise ajal kohanevad nii ära, et hiljem ei tahagi enam maale tagasi minna.
Ega ettevõtja ei saa minna kuhugi piirkonda ja panna tootmist püsti, kui seal ei ole inimesi, keda tööle võtta.
Paar aastat tagasi me kaalusime, kas kolida oma tootmine Mustamäelt Kosele. Seal on piiratud tööjõuressurss, ja kuna linnainimesed ei ole nõus hakkama sinna tööle sõitma, siis jäigi see tegemata.
Kas ei ole narr see, et Kose inimene kulutab iga päev mitu tundi Tallinnasse tööle käimiseks, aga Tallinna inimene Kosele tööle ei sõida?
Siin on see metropoli tõmme. Ma toon teise näite. Jüris asub väga suur ettevõte ABB, kuhu veetakse iga päev bussidega 700 inimest Tallinnast tööle.
Hommikul ulatub aga Ülemiste ristmikul autoderivi Mõigu taha, sest Jüri inimesed tulevad Tallinna tööle.
Kuidas te kodanikuna suhtute sellisesse tõmbesse, et kõik koondub pealinna? Kas see on teie meelest normaalne ja õige?
Võib öelda, et see ei ole õige, aga keegi ei suuda seda ka pidurdada. Näiteks seesama tasuta transport andis veel ligi 20 000 inimesele mitte ainult kasutamist, vaid ka nende maksud koondusid Tallinnasse.
Mida te lohutuseks ütleksite maal elavatele inimestele − kuidas nad võiks edasi toimetada ja mis nende perspektiiv on?
Ma arvan, et tulevik ei ole trööstitu. Ma eeldan, et kui haldusreform läbi viiakse, koondub elu tõmbekeskustesse. Sest tõesti, praegu on üle 200 valla, neist ainult 15−16 tulevad ise endaga toime. Ülejäänud elavad nii-öelda maksumaksja kulul, mis pärsib arengut.
Kui sinna nüüd tõmbekeskust ei teki, siis viie aasta pärast on inimesi maal veel vähemaks jäänud, nii et need reorganiseerimise plaanid tuleks kindlasti ellu viia. Selle asja nimi on haldusreform.
Teine küsimus, mis probleemiks ettevõtlusele, on see, et me oleme küll aktsepteerinud tööjõu vaba liikumist Euroopas, aga samas enda piiri hoiame kinni. Ükskõik mis valdkonnas paneme me takistused ette, nii et liikumine toimub ainult väljapoole, aga mitte sissepoole.
Nii et te pigem toetate võõrtööjõu sissetoomist?
Kindlasti. Neid piiranguid tuleks oluliselt lõdvendada ja mitte seada takistusi.
Me võime tuua küll Rumeeniast ja Bulgaariast töölisi, aga nendega tekivad kohe keele- ja kultuuribarjäärid. Seega peame vaatama rohkem lähinaabrite poole.
Saan aru, et peate silmas Venemaad, Lätit, Ukrainat?
No rootslane ei tule ju siia. Siis me peamegi vaatama sinna kuhu võimalik.
Emotsionaalselt ja poliitiliselt on seda kindlasti väga keerukas teha, sest see keerab meie ajaratta tagasi sinna, kus ta on korra juba olnud.
Ma ei ole seda meelt. Ma arvan, et me ei pea ajalugu kogu aeg meelde tuletama, me oleme 20 aastat edasi liikunud.
Mul tekib tihti küsimus, et kuidas suudavad Saksamaa ja Venemaa pärast viimast sõda omavahel suhelda. Ja meie ei saa ikka üle ega ümber.
Kui aasta lõpus tulevad paljud Vene turistid Eestisse, siis me kiidame. Samas mõnikümmend aastat tagasi ütlesime neile, et pakkige kohvrid ja minge minema. Nüüd ütleme, et pakkige kohvrid ja tulge meile jõule tähistama. Hotellid teevad aasta lõpus oma parima tulemuse.
Turistide suhtes oleme me positiivselt meelestatud, aga kui räägime tööjõust, siis öeldakse, et see ei sobi kohe kuidagi, et meie mingit lihtsat tööjõudu siia ei too.
Aga ma ei tea praegu ühtegi ettevõtjat, kes otsiks lihtsat tööjõudu, meil on vaja spetsialiste ja neid inimesi, kes midagi teha oskavad.
Te olete ka EASi nõukogu liige. Kuidas hindate EASi rolli ja rahasüste, mis on ettevõtlusesse antud? Kas raha on läinud õigesse kohta?
Eks ole üksikuid möödalaskmisi olnud, aga tervikuna on see süsteem paljusid aidanud. Need, kes on taotlenud ja saanud, neil on sellest kindlasti abi olnud.
Kuigi selles osas, kuidas raha protsentuaalselt jagatakse, millisele valdkonnale rohkem ja millisele vähem, olen ma kogu aeg olnud seisukohal, et tööstus on vaeslapse rollis.
Uuel finantsperioodil 2014−2020 on jälle tööstusest mööda mindud. Tööstus on aga tegelikult lisaväärtuse tekitaja.
Kas see ei ole ka visiooniküsimus?
Jah, on küll. Aga ma pean siin tulema ajaloo juurde tagasi. Kes lõid esimese valitsuse? Humanitaarid. Nende silmis ei olnud tööstuse ja põllumajanduse probleemid populaarsed.
Need, kes praeguseks on tööstuses nii-öelda ellu jäänud ja suutnud jõuda ka eksporditurgudele – müts maha nende ees, aga nad on teinud seda puhtalt entusiasmist, lootusest ja tahtejõuga.
Lugesin Eesti Ekspressist, et teie noorem tütar unistab talupidamisest ja hobusekasvatusest. Kas ta jätkuvalt on seda meelt?
Jah, ta saab kahe nädala pärast kümneaastaseks, ja kui ma teda hommikul kooli viin, siis ta küsib, et kas ma olen mõelnud tema sünnipäevakingituse peale ning annab vaikselt vihjeid. Ta ikka tahaks, et ma talle hobuse kingiksin.
Ta käib küll Niitväljal ratsutamas, aga hobust tal veel ei ole. Sellest mõttest ta veel loobunud pole ja räägib sellest meile tihti.
Elukäik:
Enn Veskimägi
- Sündinud 19. detsembril 1947 Tallinnas.
- Abielus, kaks poega ja kaks tütart.
Haridus
- Tallinna 20. keskkool.
- Võru Tööstustehnikum, puidutehnoloogia.
- Tšerkassõ Polütehniline Instituut, tööstuse planeerimine.
Töö
- ASi Standard turundus- ja müügidirektor 1994−95.
- ASi Standard juhatuse esimees alates 1996.
- Eesti Tööandjate Keskkliidu volikogu esimees 2004−2013.
- Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse liige.
- EASi nõukogu liige.
