„Keskkonnakahju kui sellist ei ole tuvastatud, seega puudub alus keskkonnakahju arvutamiseks,” ütleb Leili Tuul.

Läinud aastal viis Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut heitveetoru asukohas Soome lahes läbi merekeskkonna seire, mille eesmärk oli Estonian Celli haavapuitmassi tehase heitvee süvalasu piirkonnas teha merevee kvaliteedi ja elustiku seiret vastavalt ettevõttele väljastatud kompleksloale ja uurida 2017. aastal avastatud süvalasu toru purunemise võimalikku mõju selle ala keskkonnaseisundile.

Seireraportis märgitakse, et merevee kvaliteedi hindamiseks mõõdeti vee füüsikalisi ja keemilisi parameetreid: temperatuuri, soolsust, lahustunud hapniku, biogeenne, hõljuvaineid, keemilist hapnikutarvet ning raskemetallide kontsentratsiooni ja vee läbipaistvust. Elustiku seireks koguti planktoni, põhjakoosluste ja kalastiku proove.

Seiretöödel kasutatavad proovivõtu- ja analüüsimeetodid põhinesid rahvusvahelistel standardmetoodikatel ning järgisid Läänemere-äärsete riikide ühtset seiremetoodikat, eelkõige HELCOM COMBINE seireprogrammi.

Võrdlusalana kasutati süvalasu suublast kaugemaid piirkondi (Vergi ja Uhtju), et selgitada välja, kas 2017. aastal avastatud toru purunemisest tingitud heitvee leke merre rannale ettenähtust lähemal ja madalamas vees on põhjustanud piirkonnas keskkonnamuutusi.

Läbiviidud uuringu raportis tõdetakse, et kokkuvõttes ei õnnestunud 2018. aastal teostatud uuringute põhjal süvalasu toru suubla piirkonnas mingit negatiivset keskkonnamõju tuvastada. Samuti ei leitud mingeid erinevusi mõõdetud parameetrites mõjupiirkonna ja referentsalade vahel, mis oleks põhjustatud merre lisandunust heitveest.

„Süvalasu lähedal mere elukeskkonnas ei ole inimtegevuse mõjul tekkinud pöördumatuid häiringuid,” kinnitab Eesti Mereinstituut oma uuringus. „Veekeskkonna kvaliteet heitvee süvalasu piirkonnas on põhjaloomastiku koosluse analüüsist lähtuvalt hea. Kalastiku seire tulemused ei näidanud statistiliselt olulist erinevust ei kalade liigilises koosseisus ega saagikuses võrreldes süvamerelasu piirkonda võrdlusalaks valitud piirkonnaga süvamerelasust kaugemal.”

Menetlus pidi selgitama, kas võis olla tegu hoolimatuse või pahatahtlikkusega, aga 50 aastat (vähemalt) kestma pidanud toru purunemine tuli kõigile, ka Estonian Cellile ootamatusena. Tunnistajate ütlusest ei selgunud, et ettevõte oleks teadlikult ja tahtlikult lekkiva toruga tegutsenud. Kui asi välja tuli, hakkas ettevõte ka koheselt võtma ette meetmed, et lekked likvideerida, seisab mereinstituudi raportis.