Tõsi, protsent on hinnanguline, samas vägagi tõene, sest hindajaks on Oleg Gross ise. Veel hindab Gross, et praegune 40% piir (Euroopas on see protsent keskmiselt 23) võibki olla lagi – mõned tooted tulevad lihtsalt juurde ja teised langevad välja.

Ka kõigub omatoodete arv ja maht edaspidigi hooajati. Näiteks toob Gross verivorsti, millega ta on eriti soodsas seisus: tapamajas üle jääv veri, mille vastuvõtmise eest Loomsete Jäätmete Käitlemise AS muidu raha küsib, pööratakse läbi oma vorstitootmise hoopis
tuluks.

Põhjus, miks Grossi Toidukaupadel omatooteid ja omamärgitooteid nii palju on, rajaneb Grossi sõnul kolmel alusel: veidi odavam hind, kindel kvaliteet ning ostja usaldus kindla kaubamärgi vastu.

Omatoodetu üllatavalt suurt osakaalu Grossi Toidukaupade ketis seletab ka tõsiasi, et Gross ei alustanud oma tähelendu Eesti ettevõtlustaevas kaupmehena, vaid seakasvataja ja liha­müüjana.

Lihtne lihamüük oli aga piisavalt keerukas ning mitte just väga tulus. Nii oli loogiline, et Gross avas 1992. a kaks esimest toidupoodi.

1999. aastaks olid võimalused ja vajadused juba nii suured, et asutati OG Elektra tootmine.

Praegu lõikavad kümned ja kümned inimesed Rakvere lähedal Lepnal salateid, küpsetavad saiu, suruvad vorstisegu masinaga soolde, lasevad maksakotlette ning kapsarulle läbi mitu miljonit krooni maksva kuumtöötlemismasina, valmistavad magusat – emadepäeva paiku tehti rekordpäeval 1500 torti.

Viis aastat tagasi võeti kasutusele uued valdkondade kaubamärgid: Grossi Lihameistrid, Grossi Pagarid ning Grossi Köögid. Nende ühine tunnuslause on “Tundes Eesti traditsioone”.

Grossi Toidukaupade taga seisavad sealihaga tegelevad Oleg Grossi Talu OÜ, Annikvere Talu OÜ, Lihakarn OÜ – kokku peetakse 3500 siga – ning köögivilja ostmise ning töötlemisega ametis olev PM Karotiin. Plaan on jõuda taas kanamunade tootmiseni.

Oma puurkaevu Gross aga rajada ei kavatse. “Vee tootjaid on Eestis praegu niigi liiga palju,” hindab ta. Praegu tuleb Grossi vesi Värskast, õlu Haljalast, viin Livikost. “Aga tükk aega läks, enne kui tootjad hakkasid meid üldse partnerina võtma, kelle nime all tooteid valmistada.”