Kalmer Vodile ning tema lastele Kirke Leele (vasakul) ja Kleerile on haani keel esimene, mille nad on omandanud, kirjakeelt on tundma õpitud alles hiljem. Mehe ja laste kõrvalt on haani keelt kõnelema õppinud ka pereema Egle Vodi. FOTO: MIRJAM NUTOV .

“Kas sa juba vastasid rahvaloenduse küsimustikule?” küsin ootusrikkalt ühe sõbra käest.

“Mis sa keelekujude küsimusele vastasid?” arendan vestlust edasi. (Kohaliku keelekuju või murde oskajaks loetakse isik, kes saab sellest keelest aru ja suudab end ka väljendada.)

Mu sõber ei püüagi varjata, et ta mitte ainult kirjutas vastuseks “setu keel”, vaid märkis ka oma rahvuseks “muu”.

“Sinna kirjutasin ma, et olen setu,” teatab ta uhkelt.

Tema pole ainuke. Sarnaselt on käitunud ka Haanjas elavad haanimehed. Tõsi, nemad on märkinud eelkõige oma emakeeleks võru või haani keele.

Nüüd tuleb aga välja, et rumalasti tegid, sest riigil on sellest sügavalt ükskõik. See, et sa oskad kohalikku “keelekuju”, et tähenda, et oled sellest rahvusest.

Väike jõuline sundmuutus

“Kui isik vastab emakeele küsimusele “võru keel”, siis tõepoolest see kodeeritakse automaatselt ümber eesti keeleks,” tunnistab statistikaameti rahva- ja eluruumide loenduse projektijuht Diana Beltadze ühes kirjavahetuses. “Hiljem on siiski võimalik see välja võtta, kui paljud on märkinud oma emakeeleks võru keele.”

Põhjus on tema sõnul järgmine: “Keeleteadlaste arvates on võru keele puhul tegu murdega, mitte keelega ja sellepärast ei saa seda ka keelena valida.”

Meeste pettumus, kui nad vastuste väänamistest kuulsid, oli kibe.

“Võru, haani ja muude keelte säilimise koha pealt on oluline teada, kui paljud on selle keelega üles kasvanud,” ütleb nördinud haanimees Kalmer Vodi.

Keegi tahab seisu väänata

Vodi ei mõista, miks inimesed, kes esimese keelena ehk emakeelena kõnelevadki võru või muud “keelekuju”, ei saa ega tohi seda üles märkida, kuigi küsimustikus on selgelt viidatud, et “emakeeleks loetakse keelt, mis on omandatud esimese keelena varases lapsepõlves”.

“Esimese keelena ma õppisingi just võru keelt,” teatab haanimees Aare Rätsepp. “Eesti keelega puutusin kokku alles kooli minnes.”

Rätsepp pole ainuke, kel selline kogemus. Palju võib ju olla neid memmi-taate, kes siiani mõistavadki murret paremini kui eesti keelt.

Samuti ei saa mööda vaadata asjaolust, et Haanjas on senini perede viisi lapsi, keda on esmalt õpetatud kõnelema võru keelt ja alles siis kirjakeelt.

“Segadus rahvaloendusega näitab, kui hästi annab statistikat kellegi, näiteks riigi vajaduse huvides väänata,” kostab haanimiis Tarmo Noormaa.

Tema arvates võinuks vastajat teavitada, et selline variant on võimatu. “Paratamatult tekib küsimus, kas uuringut tegev amet taandab ka teisi vastuseid endale meelepäraseks, olgu siis eesmärgiks tegeliku olukorra ilustamine või kolestamine,” analüüsib Noormaa.

Seega: samal ajal kui statistikaameti rahvaloenduse meeskond kuulutab, kuidas nad on Eestis elavatele väikerahvastele vastu tulnud ning küsib nüüd – ajaloos esimest korda – ainulaadse keelekuju mõistmise küsimuse, on needsamad väikerahvad vihale aetud.

See polnud see, mida setud, võrulased, kihnlased ja mulgid tahtsid.

2010. aasta kevadel tegid Setomaa Valdade Liit ja Võru Instituut statistikaametile ettepaneku lisada 2011. aasta rahvaloenduse küsimustikku küsimused ka kohaliku keele ja etnilise kuuluvuse kohta.

Statistikaamet leidis aga väga pikalt põhjusi, miks ei ole võimalik neid küsimusi küsida.

Diana Beltadze tõi kirjavahetustes välja, et “klassifikaatoritesse murrakute ja etniliste rühmade lisamine muudaks andmetöötluse keerulisemaks, kuna eelkõige tuleb täita rahvusvahelisi nõudeid”.

Ka väitis ta, et võrulaste ja setude sooviavaldus jäi hiljaks, kuna küsimustiku planeerimine algas juba 2006. aastal ning uute küsimuste lisamine on keerukas.

Samas pöördusid setud ameti poole sama palvega juba 2000. aasta rahvaloenduse ajal. Ka siis ei arvestatud seda soovi.

Ei-põhjuse leiab alati

Pärast pikki jagelusi ja ennastsalgavat tõestamist nõustus amet aga lõpuks sisse viima keelekuju küsimuse. Loodetakse, et läbi nn keelekuju küsimuse on võimalik hinnata, kui palju elab Eestis võrulasi, setusid ja mulke.

Tekib küsimus, kas see inimene, kes infoühiskonna hägustunud piirides ei mõista enam keelekuju, ent on oma päritolult vägagi võrulane või setu, polegi siis seda?

“Mina muidugi oleks tahtnud end palju laiemalt määratleda setuna kui vaid keele mõistmine,” ütleb Aivar Piirisild “Setu lugudele” antud intervjuus Vikerraadios.

Keel ei määra veel rahvust

Kohalikud eestvedajad usuvad siiani, et lõplik tõde selgunuks siis, kui inimestele oleks antud võimalus öelda, kellena nad end tunnevad.

Selle küsimuse sisseviimine jäigi aga tegemata. Beltadze põhjendas 2010. aasta novembris ajalehele Setomaa antud intervjuus seda sellega, et kuna statistika seaduses pole sõnagi mainitud etnilisest kuuluvusest, ei ole teada, kas sellise küsimuse küsimine on seaduslik.

2011. aasta rahvaloendus jääb aga Eesti ajaloos viimaseks selliseks loenduseks, kus küsimusi küsitakse inimeste käest.

“Järgmine rahvaloendus toimub registripõhiselt ja sealt me seda infot enam ei saa,” ütles Beltadze. Niisugusel loendusel pole kindlasti võimalik määratleda etnilist kuuluvust.

Seega jääb teadmata, kui palju elab Eestis eri rahvusrühmade esindajaid. Arvatakse, et setusid on 10 000 ringis ja võrulasi 70 000. Need arvud on aga selgelt hinnangulised. Võrdlus: Venemaal 2002. aastal aset leidnud rahvaloendusel märkis end setuks 197 inimest.