Möödunud kümnendil oli suure osa praeguse pargi asemel rägastik ja väiksemal osal seisid nõukogudeaegsed kuurilobudikud. Mõlemad käisid Räägu tänava elanikule Tiit Moorile närvidele. Tema vaimusilmas kadusid kuurid, murdunud puud, võsa ja oksaräga ja asemele tuli tiik ning niidetud metsaalune.

Siiski oli naabrimees Armas esimene, kes oma kuuri maha lõhkus ja rääkis, et asemele võiks teha pargi.

Selle asemel, et minna näiteks linnavalitsusse ja nõuda, et maa-ala korda tehtaks, otsustas Moor ise käed külge panna. Aga maa kuulus riigile ja hiljem linnale, ka omast vabast tahtest ei saanud sellel nii mütata nagu oma õues. “Keskkonnaametilt küsisin luba, kas võin siia täitmiseks pinnast tuua, ei lubatud. Kui see maa juba linnale läks, ei saanud ka kohe ei saanud luba.”

Kõik kuuriomanikud pargirajajatega ühte meelt ei olnud. “Mäletan, et isegi Lääne Elu kirjutas, et siin Räägu tänaval ei ole ikka asjad korras. Keegi kaebas, et mis see Moor siin teeb. Kahtlustati, et ma tahan endale siia maid saada,” räägib Tiit Moor.

Nüüd on kuurid ajalugu ja inimesed löövad pargis hea meelega ise käed külge. Kaks meest niidavad muru. Kui oli aga talgupäev, võttis sellest osa 21 inimest. “Enam ei tooda siia metsa alla prügi. Uskumatu toredasti on läinud,” ütleb Moor.

“Esimesel aastal maksin 80 eurot pargist prügi äravedamise eest. Tänavu saime ainult kaks aiakärutäit, põhiliselt suitsupakid oja ääres. Oma inimesed on hakanud seda kohta teise pilguga vaatama. Ja kui keegi tuleb külla, siis pon kõigi majast hoopis parem mulje. Soe tunne.”

Pargist kasvas välja Tiit Moori uus hobi.

Loe pikemalt ja vaata fotogaleriid portaalist Läänlane!