Kõige madalama ehk I tasandi moodustavad maakonnahaiglad kuni 40 000 elaniku suuruse teeninduspiirkonnaga: Võru, Valga, Põlva, Järvamaa, Rapla, Läänemaa, Jõgeva ja Hiiumaa haiglad.

Neis (välja arvatud Hiiumaa) ei näe arengukava enam ette sünnitusabi ja ööpäevaringse kirurgilise abi osutamist.

Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja Heli Paluste sõnul jääks neisse alles päevakirurgia, mis tuleks toime lihtsamate operatsioonidega. Keerulisemad juhtumid suunataks suurematesse haiglatesse.

Sünnitusabi lõpetamise põhjuseks on asjaolu, et väikehaiglates võetakse vastu ebamõistlikult vähe sünnitusi. “Üheski neist ei ole arvud nii suured, et võiks rääkida kas või ühest sünnitusest iga päev,” ütles Paluste.

Arengudokumendiski tõdetakse, et nii sünnitusabi kui ka erakorralise kirurgia juhtumite ebapiisav arv “ei taga kohapealse personali pädevuse säilimiseks vajalikku kogemust, mis omakorda viib paratamatult kvaliteedi ja ohutuse riskideni patsiendi jaoks”.

Kliinikumi oma bussiliin?

Sünnitusabi kadumine Võru, Valga ja Põlva haiglatest tähendaks, et Lõuna-Eesti naised peavad tulevikus sünnitama sõitma Tartusse või Viljandisse.

Paluste sõnul sõidavad Põhja-Eesti naised pärast Rapla ja Läänemaa haiglate vastavate osakondade sulgemist Tallinna või Pärnusse ning statistika ei näita kiirabis sünnitamise juhtumite arvu kasvu. “Vaevalt et Kagu-Eesti nurk on kuidagi teistmoodi,” arvas ta.

I tasandi haiglate teenusepaketti jääks valikuline ambulatoorne eriarstiabi, valikuline statsionaarne abi, põhiline diagnostika, ööpäevaringne arsti valmisolek erakorraliseks abiks ja hooldusravi.

Ehkki näiteks rootslased soovitasid väiksemates haiglates asendada ööpäevaringse valmisoleku erakorraliseks arstiabiks 12tunnisega, valitseb Eesti asjatundjate seas praegu üksmeel, et seda teed ei minda.

Uudisena paneb dokument ette anda I ja II tasandi haiglatele õiguse osutada ka perearstiabi, mis praegu on neil keelatud.

Selle põhjuseks nimetab Paluste raskusi uute maaperearstide leidmisel. Maakonnahaiglad võiksid perearstiteenuse võtta enda kanda ning nii koonduks kogu esmatasandi arstiabi nende katuse alla. Patisendil oleks arsti juurde ehk veidi kaugem maa tulla, kuid selle eest saaks ta kõik protseduurid ühe katuse all korda.

Haiglavõrgu II tasandi moodustaksid haiglad teeninduspiirkonnaga 40 000–80 000 elanikku ehk Viljandi, Narva, Rakvere ja erandina Kuressaare haigla.

Neis osutataks sünnitusabi, ööpäevaringset kirurgilist abi ning ambulatoorset ja statsionaarset eriarstiabi. Kahe viimase abiliigi täpsem pakett vajab edasist täpsustamist, rõhutas Paluste.

II ja III tasandi vahetasandi moodustavad haiglad teeninduspiirkonnaga 80 000–
500 000 elanikku (Pärnu, Ida-
Viru ja Tallinna keskhaiglad) ning III tasandi Tartu Ülikooli kliinikum ja perspektiivis üks keskhaigla Tallinnas.

Need oleksid valmis tagama eriarstiabi kõigile inimestele – nii oma maakonna elanikele kui ka teistele, kelle koduhaiglas mõni teenus puudub.

Paluste sõnul tuleb mõelda ka sellele, kuidas rahastada haigete transporti maakondadest III tasandi haiglatesse. Seda võiksid hakata korraldama haiglad ise või kiirabifirmad: näiteks Tartu Ülikooli kliinikum võiks haigekassa toel käima panna bussiliini, mis toob Kagu-Eestist eriarstiabi vajavad inimesed hommikul Tartusse ja viib õhtul koju tagasi.

“Euroopas selliseid lahendusi kasutatakse. Seda peetakse mõistlikumaks, kui et sõidutada arste, kelle tööaega, mis on väga väärtuslik, võiks kulutada pigem patsientide vastuvõtmisele ja ravimisele,” lausus Paluste.

Põlva haiglas sündis mullu 320 last, seega arvuliselt jääb haigla alla ministeeriumi seatud “vähemalt üks sünnitus päevas” piiri. Seegi arv on saavutatud Vene ja Tartu naiste kaasabil.

Naised ei taha konveierile

Haigla ülemarst Margit Rikka on viieteist aasta jooksul kuulnud jutte vajadusest Põlva sünnitusosakond sulgeda, kuid tegelikult ollakse hoopis edenenud.

“Naised armastavad meid. Nad usaldavad meid ja tulevad meile sünnitama just selle pärast, et meil ei ole konveierhaigla,” sõnab Rikka. “Milleks lõhkuda hästi töötavat süsteemi, ajada paanikasse meie personali ja ka maakonna elanikke? Kuigi naistearstide selts ütleb, et hea abi tagab vaid 500 sünnitust aastas, siis meie usume, et piisab ka rohkem kui 300st. Eesti mastaabid on midagi muud kui maailma omad. Meil käib ju valveid tegemas ka Tartu tohtreid, kes saavad ka sealt kogemust.”

Ülemarst kinnitab, et kuna nii patsiendid, personal kui ka tehniline varustus (sh korralikult remonditud ruumid) on Põlvas olemas, siis ei ole mingit põhjust sünnitusabi osutamist enneaegselt lõpetada. Kui aga haigla pakub sünnitusabi, peab ta pakkuma ka ööpäevaringset valmisolekut kirurgiliseks abiks.

“Need kaks asja on omavahel raudselt seotud: 15−20 protsenti tänapäeva sünnitustest toimub ju keisrilõikega, nende hulgas on ka erakorralisi lõikeid,” ütleb Rikka.

Kui ööpäevaringsest kirurgiabist loobutakse, siis pole ka sugugi kindel, et leidub häid kirurge, kes lepivad vaid päevaste ja lihtsamate lõikustega.

Lahendus viisavabaduses

Ülemarst möönab, et rahvastikuprognoosid ei ole roosilised ning sünnituste arv võib ka Põlva haiglas aastate pärast tõepoolest langeda alla kriitilise piiri (250 sünnitust aastas). Siis tuleb ka osakonnast loobuda.

Kuid tulevik võib osutuda ka teistsuguseks, näiteks Venemaa ja Euroopa Liidu vahelise viisavabaduse kehtestamine võib osakonna koormust suurendada.

Valga haigla juhataja Marek Seer ütles, et sealse sünnitusosakonna sulgemine ja valgalaste saatmine Tartusse eeldaks väga kaalukaid argumente.

“Mina küll ei näe põhjust,” sõnas ta. “Mis puutub väitesse, et igas sünnitusosakonnas peaks olema vähemalt üks sünnitus päevas, siis sellist koormust pole ka paljudes erakliinikutes. Kas neis siis lubatakse tegutseda?”

Kui midagi reformitakse, võiks ministeerium Seeri hinnangul lähtuda suurest pildist. “Ma ei pea mõistlikuks, et Läti piiri äärest tuleb hakata Tartusse sünnitama sõitma,” lausus ta.

Loe ka juhtkirja



Haiglavõrk aastal 2020

I tasand: Võru, Valga, Põlva,
Järvamaa, Rapla, Läänemaa,
Jõgeva, Hiiumaa

Valikuline ambulatoorne eriarstiabi, sh üldkirurgia ja günekoloogia plaanilised teenused peamiselt päevakirurgiana, mis 24/7 valmisolekut erakorraliseks kirurgiliseks abiks ei vaja; valikuline statsionaarne ravi; põhiline diagnostika; ööpäevaringne arstlik valmisolek erakorraliseks abiks; hooldusravi ja hoolekanne; perearstiabi, koduõendus, füsioteraapia, ämmaemandusabi, apteek, hambaarst; Hiiumaal erandina ka sünnitusabi
ja vältimatu kirurgia.

II tasand: Viljandi, Narva,
Rakvere, Kuressaare

Valikuline ambulatoorne eriarstiabi; valikuline statsionaarne eriarstiabi (sisehaigused, üldkirurgia, pediaatria, sünnitusabi ja günekoloogia, anestesioloogia ja intensiivravi), põhiline diagnostika; hooldusravi ja hoolekanne; ööpäevaringne valmisolek erakorraliseks abiks põhierialadel (sisehaigused, kirurgia, sünnitusabi) perearstiabi, koduõendus, füsioteraapia, ämmaemandusabi, apteek, hambaarst.

II−III tasand: Pärnu, Ida-Viru,
Tallinna keskhaiglad

Valikuline ambulatoorne eriarstiabi (lisaks II tasandile ka kardioloogia, lastekirurgia, plastika- ja rekonstruktiivkirurgia); valikuline statsionaarne eriarstiabi (erakorraline meditsiin, sisehaigused, kardioloogia, neuroloogia, üldkirurgia, uroloogia, ortopeedia, sünnitusabi ja günekoloogia, anestesioloogia, taastusravi ja füsiaatria, infektsioonhaigused, psühhaatria, pediaatria, laborimeditsiin, radioloogia, patoloogia).

III tasand: Tartu ja Tallinn

Tagavad eriarstiabi teenuste kättesaadavuse oma maakonna elanikele ja teiste maakondade elanikele kõikidel erialadel, mida antud maakonnas kohapeal ei osutata.

Allikas: sotsiaalministeerium