Foto: Sven Arbet

„Kui mina oleks põllumees ja samal ajal jahimees ja mul oleksid suured põllukultuuride kahjud, siis heidutusjaht oleks üks võimalus, mida kaaluksin. Kindlasti kaasaks ma rohkem jahimehi oma seltsist, et ka lihtsalt paugutamisega linde peletada,” arutleb Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts.

Tegelikult ei tohi siiani kevadel mitte kusagil ka lihtsalt niisama püssiga põllu äärde minna ja seal kõigest vaid paugutada, sest seaduse mõttes on seegi jahipidamine. On ju jahiseaduse järgi jahipidamisega võrdsustatud jahisaaduse, jahitulirelva, jahikoera, koos lõikurotsikuga nooltega jahivibu või ka üksnes püünisega looduses viibimine.

Viljakasvatajad on jahimeestele ette heitnud, et nood kütivad liialt vähe hanelisi, ei reguleeri piisavalt nende arvukust. Samas ei ole see aga olnud kevadel lubatud.
Korts kinnitab, et jahimeestele on heidutusjahi idee tuttav. Seda on viljakasvatajad välja pakkunud ühistes ümarlaudades maaomanike ja jahimeeste vahel.

„Heidutusjahi mõte on lindude eemale hoidmine kultuuridest. Selle eesmärk omaette ei ole küttimine, saagi saamine on sellega kaasnev nähtus,” selgitab ta.

Tõnis Korts, mida on teadlased heidutusjahist arvanud, ei ole see ju värske ega ka Eestis sündinud mõte?

Teadlaste poolt on väidetud, et mõistlik heidutusjahi surve on populatsioonidele kasulik. See ei lubaks neil jääda „kaetud laudadele“ liiga pikaks ajaks, mis omakorda nõrgestaks populatsiooni nagu iga üleliigne lisasöötmine.

Omal ajal ja enne katku, kui metssea arvukus oli väga suur, räägiti ühiskonna poolt, et loodus on muudetud kohati metsseafarmiks. Keskkonnaministeeriumis korraldatud heidutusjahi nõupidamisel räägiti nüüdsest ohust, et loodus muutub hanefarmiks. Põllumehed on ka vastu, et rajataks söödapõlde, sest see muudab selle ohu veelgi reaalsemaks. Haned peavad nende sõnul hakkama saama loodusliku toiduga, nii nagu see on olnud aastatuhandeid. Ka Eestis on piisavalt rannikualasid ja looduslikke rohumaid, kus linnud on siiani toitunud.

Heidutusjaht võib olla väga efektiivne kahjude ärahoidmise meede. Ka rändlindude puhul. Lindude kevadjahi lubamisest on räägitud ka juba Euroopa tasandil, sest osade liikide, nagu hallhane ja valgepõsk-lagle asurkonnad on väga jõudsasti kasvanud. Räägitakse, et kasv on 8% aastas. Seda just tänu efektiivsetele kaitsemeetmetele. Jahimeestele on seda teemat tutvustatud teadlaste poolt näiteks jahimeeste ülemaailmse katusorganisatsiooni CIC assambleedel, kus me regulaarselt osaleme.

Kas ja kuidas käib peletusjaht üleüldse kokku looduskaitsega, ka jahieetikaga, oleme ju omaks võtnud, et kevadel pesitsemise eel ja ajal linde ei kütita?

Linnudirektiiv, mis on euroliidu üks peamine dokument linnujahi reguleerimiseks, näeb ühe meetmena kevadist arvukuse reguleerimist ette ja seda siis, kui arvukus on suurenenud. Seda direktiivist tulenevat heidutusjahi võimalust kasutavad näiteks edukalt meie keskkonnateadlikud naabrid rootslased. Naabrite juures Venemaal on aga lubatud tavapärane haneliste kevadjaht.

Vastavalt jahiseadusele on jaht väikeulukitele, kelle hulka kuuluvad ka linnud, maaomanike korraldada. Seega on selles osas eestkõnelejad maaomanikud ja jahimehed on võimalikeks partneriteks. Kõik õigused ja ka vastutus väikeulukite jahi korraldamise osas on maaomanikel.

Jahimeeste seisukoht on, et ka küttimine, kui seda õigesti korraldada, on üks praktilise looduskaitse meetmetest. Näiteks kui me kütime võõrliike kährikkoera või minki, siis see on looduskaitselisest seisukohast vajalik, et hoida looduslikku tasakaalu. Ideaalis tuleks mink ära küttida ja asustada tagasi euroopa naarits. Samas on vajalik rebase küttimine teatud laidudel, et kaitsta seal pesitsevaid linde. Seega taoline jahipidamine on enamasti looduskaitse praktiline meede.

Milline sõnaõigus on jahimeestel heidutusjahi juures kaasa rääkimisel?

Jahindus on suures osas ühiskondlik tellimus. Kas ja mis mahus tuleb kevadine heidutusjaht, seda ei otsusta jahimehed. Kui see aga tuleb ja jahimeeste poole abi saamiseks pöördutakse, siis nagu metssigade, metskitsede ja punahirvede puhul, võtame kindlasti ka selle väljakutse vastu ja aitame oma võimaluste piires põllumehi.

Mis aga on absoluutselt kindel, on see, et jahimehed on vastu haneliste massitapmisele gaasiga, nagu seda tehakse Hollandis, kus linnujaht on keelatud (video).

Ulukid on loodusressurss ja meie riigi põhiseadus sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Lindude gaasitamine ei ole taastuva ressursi säästlik kasutamine, küll aga on seda reguleeritud ja jätkusuutlik jahipidamine. Kindlasti on seda ka reguleeritud heidutusjaht.

Heidutusjahi puhul tuleb rõhutada selle peamist eesmärki. See on kahjude ärahoidmine, mitte saagi küttimine. Samuti nagu me rõhutame metssea emiste puhul, et nende aastaringne küttimine ei ole tavaolukorras eetiline ja jahimehed seda tavaolukorras ei teeks. Kui aga ühiskonnas on probleem nagu sigade Aafrika katk, siis see on erijuhtum ja siis kasutatakse erimeetmeid. Kui probleemi enam pole, naaseme tavaolukorra juurde. Sama printsiipi peaks rakendatama ka heidutusjahi puhul. Kütitakse ainult kahjustuskohtades, piiratult ja seda korraldaks maaomanik ja reguleeriks keskkonnaamet.

Kas ei ole ohtu, et kõmmutama hakatakse hanesid täis viljapõldudel ka elumajade läheduses ja mujalgi, kus inimesed liiguvad?

Kui heidutusjahti hakatakse korraldama, tuleb seda teha vastavalt seadustele ja Eesti jahinduse heale tavale. Loomulikult saavad arvukuse reguleerimisel osaleda vaid õigust omavad kodanikud ja jahipidamist korraldatakse moel ja viisil, mis ei kahjusta ega riiva kuidagi kaaskodanike huve ja väärtusi. Hoonete, sealhulgas koolimajade läheduses ei luba jahti ka seadus.

Eesti Ornitoloogiaühing on kategooriliselt haneliste kevadise heidutusjahi vastu. Nende põhjendusi saab lugeda tänasest Maalehest. Lisaks sedagi, kuidas heidutusjahi pilootprojekti läbi viima hakatakse.