Karakatitsad näitasid end rahvale
Kuigi viisteist miinuskraadi ei tohiks midagi hullu olla, tundub Peipsi-äärsele Kallastele saabudes, et külmapoolus pole siit kaugel. Järvelt puhuv lõikav tuul korrutab külmakraadid lõdva käega vähemasti kahega.
Aastasadu lohistasid rannakülade mehed talviti Peipsile minnes järel kelku. Paarkümmend aastat tagasi toimus murrang. Mehed hakkasid motoriseeritud järvemasinaid meisterdama.
Esialgu olid need väikesed ja kolme suure rattaga. Venekeelne nimi karakatitsa tuli esimeste imeloomade omapärasest hüplevast liikumisest.
Kuid areng läks mühinal edasi. Tänased karakatitsad liiguvad juba sujuvalt.
“Ehitamine hakkas peale Kallastelt,” kinnitab linnapea Viktor Nukka.
Pärast paraadi rivistuvad järvemasinad lumest lagedaks roogitud platsile. Nüüd on rahval võimalus imeloomi lähemalt uurida.
Uurib ka kolmeliikmeline žürii.
Tihemetsas auto- ja traktoriõpetaja leiba söönud Konguta vallavanemale Aivar Õunale on masinate hingeelu hästi tuttav.
Žürii on jaganud imeloomad kolme kategooriasse. Esimeste hulka kuuluvad kolmerattalised – praeguste võimsate karakatitsate ürgisad.
Teise kategooriasse kuuluvad keskmised masinad. Loomulikult peab neil neli ratast olema. Kolmandas on suured monstrumid.
Kõigi juures hinnatakse tehnilist teostust, eripära ja väljanägemist.
Vladimir Rõžovi hõbedase imeeluka ees peatudes ei varja žürii liige oma vaimustust: “Sellel on väga hea tehniline teostus.” Aivar Õun osutab masina vasemal küljel olevale seadeldisele: “Vaadake, milline puur tal küljes on!”
Tõepoolest, sellist jääpuuri pole ühelgi teisel kohale tulnud järvemasinal... Paraku saab Rõžovi imeloom suurte monstrumite kategoorias kõigest teise koha.
“Miks teie esikohta ei saanud?” pärin vanalt kalurilt.
“Teine on ilusam,” naerab mees. Ja lisab: “Minul on töömasin, see seal vaid sõitmiseks.”
Kui teistel karakatitsatel on lennukirattad all, siis Rõžovi imelooma kannavad veelgi suuremad ja uhkemad rattad. Selliseid võib näha vaid Gazpromi naftaväljade iseliikuritel. “Üheksa tuhat krooni tükk,” seletab peremees.
Hoopis teisest mastist on Igor Hristoforovi sõiduriist.
Võrri mootoriga liikuma aetud Soome kelke kohtab Peipsi peal küllaga. Aga Tartu pensionär Igor kinnitas oma kelgule suusad alla ja lisas Venemaalt ostetud tillukese, poolteisekilovatise mootori. Plastpudelist bensiinipaagi kinnitas aga kelgu vasema jala külge.
“Sellest jätkub poolteise tunni pikkuseks sõiduks,” pakub Igor ja tõmbab mootori kogenud paadimehe liigutusega käima.
Hea asi pensionärile, ei pea enam jalaga lükkama.
“Üheksa tuhat krooni läks maksma!” hüüab kelgumees.
See on täpselt sama palju kui kulus Peipsi elukutselisel kaluril Vladimir Rõžovil oma imelooma ühe rehvi soetamiseks.
